siin ja seal maamuna peal

2012-02-13T23:03:00.001+02:00

Selgus NPNK reisikirjade võistluse võitja

2011-12-09T18:02:00.003+02:00

Minu Haiti - ellujäämisest ja elus olemisest

Hea raamat jääb meelde mõlkuma, isegi minu pisikeses haugi mälus. Raamatut "Minu Haiti", mille autoriks on Tarmo Jõeveer, lugesin suve lõpus ja viimaseks ta sel aastal jäigi. Vaevalt, et enne aastavahetust miskit taolist mu kätte enam jõuab, arvestades oma eksamiplaani ja laual kõrguvaid loengumaterjale. Aga eks hiljem teen selle tasa, sest nagu Maarja ütles: reisimist kompenseerib ka raamatute lugemine ja couchsurferite host'imine. Nõustun temaga mingil määral - elamused ja silmaringi laiendamine on garanteeritud, aga ise asju vahetult kogeda saab küll ainult reisides ja see teebki sellest SELLE...

Mõtted läksid uitama, tagasi Haitile. Õigemini küll Eestisse, sest minu arvates on see justkui raamatu üks osadest. Olles ära lugenud vaid mõned lehed, teadsin, et raamat tuleb hea. Autoril lihtsalt jutt jooksis ja sellist kerget, kuid ausat teksti on lihtne lugeda. Lapsepõlv väikeses maakohas, põnevad juhtumised ja kokkupõrked elu kurvema poolega - see kõik andis minu jaoks hea sissejuhatuse sellele, mis tulema hakkas. Aitas mõista ning kaasa elada.

Teiseks osaks grupeeriksin ma Haiti elu. Ütlen ausalt, et ega ma enne sellest kohast väga ei teadnudki (ehk siis üldse ei teadnud). Põhjus, miks ma lugemist nautisin, oli kindlasti see, et ma sain ette kujutada meist nii kaugel olevat ja tundmatut paika läbi täiesti tavalise eestlase silmade. Just seetõttu pean ma seda lapsepõlve osa tähtsaks. Et inimesest aru saada, tema vaateid mõista, peab teadma minevikku. Niisama puhtalt lehelt on raske midagi otsustada.

Ja siis tuli raamatu "tipphetk". Teatud määral ka põhjus, miks see raamat üldse olemas on sellisel kujul. Pean tunnistama, et mul oli päris kõle neid lehti lugeda, kuna olen klaustrofoobik. See aga põnevust ei takistanud ning lohutuseks oli teadmine, et lõpuks ta ju pääses. Elus olla ja ellu jääda...

Raamatu viimasteks lehekülgedeks oli neid emotsioone ikka kuhjaga kogunenud - rõõm autori õnneliku pääsemise üle, kuid kurbus hukkunud sõprade, kohalike, töökaaslaste, elukohata jäänud inimeste pärast. Kokkuvõttes üllatusin ma tõesti autori kirjutamisoskustes, kuna suutsin toimuvasse kergelt sisse elada, uusi teadmisi ja loomulikult ühe super elamuse saada. Mida veel ühelt reisiraamatult tahta?

2011-12-05T21:14:00.005+02:00

Üleval väike meeldetuletus mulle ja sulle. Mina kippusin siin vahepeal raamatukogu riiulite vahele ära kaduma, aga tänu mu superägedatele sõpradele seda veel niipea ei juhtu. Vihmas ja sombus pole muidugi väga lihtne enda ümber vaadata ja SEDA näha, eriti kui igapäevane trajektoor kulgeb ühikas-raamatukogu-tiigi. Sellises olukorras tulevadki appi amiciiiii (ehk sõbrad)! Nagu superman'id, lendavad mu juurde - kohvitame, kokkame, naerame, räägime, kallistame, jalutame, õpime (kaks aju on ikkagi kaks aju ja topeltmotivatsioon, rääkimata siis veel kolmest, ja neljast..).

Hetk, kui pikk päev ajutööd on läbi saanud ja kojuminekule sättimine, astuvad nad kõik järgemööda trepist alla, algab jutuvadin ning keegi karjub "minu päike!".

Hetk, kui pühapäevane ärkamine ei tundugi nii lõbus, kuna homme on eksam. Sõnum järjekordsest raamatukogu päevast, miks mitte? Koos minek, tulek ja jälle kohvipaus. Rääkimata mitmest produktiivsest tunnist, mis kodus oleksid möödunud mitte midagi tehes koos kohutava süütundega.

Hetk, kus ei oska nende viimaste õhtutundidega enam midagi peale hakata, pea enam ei võta, sarju ei viitsi vaadata (ajurakkude säilitamise eesmärgil). Pizza päästab maailma! Tükike la dolce vita't kulub alati marjaks ära.

Need on hetked, mille kohta ketrab minu peas samasugune video nagu see seal üleval. Jah, stress on kohutav, lõpusirge tundub nii hirmutav ning pinge on laes. Tuleb edasi rühkida. Lähen nüüd oma energiavarusid täiendama Hollandist saabunud jõuluküpsistega. Homme algab kõik otsast peale, kolme päevaga terve semestrijagu materjali vaja selgeks teha ja prantsusekeelne raamat läbi lugeda.

Pean vist uuesti seda videot vaatama, liiga hirmus hakkas...

2011-11-23T20:58:00.007+02:00

Ungarlased olid keeltekoolis NII TUBLID!

Nimelt nüüd võtsin oma saja muu kohustuse (kool, kool, kool ja kool) kõrval veel vastu pakkumise, mis seob mu tegutsemisvajadust, loomingulisust ja asjaajamist erinevate riikide ning keeltega. Sounds perfect. Esimene katsejänes on ära katsetatud ning vaid paari viperusega (millest tuleb õppida!!) möödus meil siis keeltekoolis Ungari rahvusõhtu. Jõime veini, sõime pasteeti, kuulasime Anna bakatöö kokkuvõtet Budapesti pubidest, arutasime ungari ja eesti keele üle, kuulasime muusikat ning ÜRITASIME ungarikeelseid sõnu hääldada. Kerékpár javítás! On ikka turvaline tunne küll rahvusõhtut korraldada, kui su kõrval seisavad Anna ja Roland. Aitäh! Kösz!

Publik oli veel eriti vahva - seal võis kohata nii üliõpilasi kui ka õppejõude, Tartust ja Tallinnast. Lisaks siis veel ka muud huvilised. Kõik olid aktiivsed kaasa rääkima ning oli näha, et ühine jutusoon leiti üles. Eks see hää ungari vein aitas kaasa, viis meid sinna lainele, kus mõni võibolla käinud on ja teine alles unistab. Ungarisse. Mida tead sina Ungarist?

Kuid päev enne seda mõnusat õhtut sain kaela ühe suure pangetäie negatiivseid emotsioone. Tähtsa õhtu toimumise päevaks oli minust alles jäänud vaid üks tuim magamata olevus, kes õhtuks end siiski kokku võttis ja nendest sadadest kohustustest välja lülitas. Pole vist vaja mainidagi, kui palju positiivsust see rahvusõhtu tõi. Vähemalt midagi, mille tegemist ma naudin ja millega saab ka teistele rõõmu pakkuda. Tol õhtul jõudsin koju, vajusin voodisse ja nägin väga veidrat unenägu oma õppejõust (seda küll varem pole juhtunud, järelikult mu mõistus oli selleks ajaks piisavalt kannatada saanud).

* * *

Ma tahaks teile nüüd pakkuda loo sellest, kuidas üks aussi Koogil käis. Sõi isukalt seeni, kapsast ja kala ning muudkui kommenteeris, et teil on need siin nii teistsugused. Oma kodumaal ei võta ta ei seeni ega kala tavaliselt suu sissegi. Mis on sinu lemmik Koogi? http://aussieineesti.blogspot.com/

* * *

Hei aga kuhu november kadus? Täna hommikul joogatunnis leidsin vastuse: minu kontidesse, mis on kuu aega lõputuid tunde arvuti taga veetnud ning referaate vorpinud. Nagu masin. Nüüd on kondid kanged (tegelikult siiski lihased vist) ja vaim täitsa ära vaevatud. Murest ja tööst ikka. Aga mu postitus ei lõppe negatiivses toonis, ei ei. Ausalt välja öeldes, ma pingelisel ajal ei kirjuta kunagi blogi, sellest siin ka vahel vaikus. Pean olema enda jaoks lahenduse leidnud, enne kui midagi kirja suudan panna. Minus ei ole üldse seda tüüpi loomingulisust, kes kasutaks kõik elu mustemad hetked ära ja nende tunnete najal tööd teeks. Oi ei, minu energia tuleb põnevatest elamustest ja headest inimestest. Andestust, siia blogisse need kõik ei jõua, mõni peab mulle endale ka jääma.

Tänane hea emotsioon, mis mind kirjutama pani, on suur pingelangus. Üks etapp tehtud, selle lõpp osutus lausa naeruväärseks oma magamata tundide ja loetud kirjanduse näol, kuid oli seda väärt. See tunne, et MA SAIN HAKKAMA, MA OLEN SELLEKS VÕIMELINE, MA SUUDAN SEDA TEHA KUI MA TAHAN.

Tulen loen neid lauseid siis, kui peaks jälle see salakaval motivatsioon kuhugi ära kaduma hakkama.

Ja lõpetuseks tänane laulutund! Ei saa me üle ega ümber Itaaliamaa... Kõigepealt 24 000 musi ning seejärel midagi tänapäevasemat.

PS, kõik lahedad sõbrad, vaadake siia: http://www.facebook.com/events/292859024068167/

PS2, ma ei saa mainimata jätta, et nädal aega tasuta Werneri imehäid toite nautida on üks nämmmmma kogemus. Õppetund: näoraamatus võib vahel näkata kah :)

2011-11-06T03:10:00.003+02:00

Täna raiskasin muidugi palju aega oleskledes (mille võibolla isegi ära olen teeninud, kui vaid poleks kõiki neid tähtaegu ning kohusetunnet seal kuskil kuklas koputamas!), aga blogi kirjutamiseni ikka ei jõudnud. Mitu päeva on juba mõtted peas keerelnud, mitte ükski aga siia postitusse jõudnud. Ja ma ei garanteeri, et need kõik ka täna kirja saavad, kuna kell on juba 03.12. Ja mida ma kogu selle öise aja teinud olen? Mitte midagi!

Tegelikult ma ju päris nii öelda ei saa. Üks korralik skype kõne Brasiilia suunas sai maha peetud, mille üle olen kohutavalt õnnelik, sest kaugel asetsevad sõbrad jäävad paratamatult ajaga kaugeks. Enne seda kõnet kirjutasin pika kirja ka Prantsusmaale, tegelikult oleks seda juba kaua aega tagasi pidanud tegema. Vähemalt nende asjadega sain joone peale.

Sest ega selle ajaga siin Tartus laiutada pole. Tänase laisa päeva ajan ka selle kaela, et mandlid on sellised kahtlased mul (külm ilm tuli!!?) ja see mõjutab ka mõtlemisvõimet. Muidu lootsin täna suurema osa tööst ära teha, aga eks see jääb siis homse varna.

Sõpsid on ka külas, sealt Kosemaalt. Mul oli juba meelest läinud, kuidas vanade ja mõnusatega aega veeta. Vastus seisneb Creppi ning Werneri külastamises, ja loomulikult Raatusel kokkamises. Toit ühendab inimesi. Hetkel ootan neid koju, läksid õue mängima.

Eile käisime Gruusia rahvusõhtul, vapustava üllatuse valmistasid need mu uued gamarjoba sõbrad. Sel aastal on sellised lauljad-tantsijad siin Tartus, et hoia alt!

2011-11-03T12:09:00.000+02:00

Tegemistest-mõtetest räägin varsti, seniks prantsuse hipi-romantikat!

2011-09-27T16:23:00.002+03:00

Ühel hetkel on prantsuse keele suhtes täielik käegalöömise tunne, järgmisel motivatsioon laes ja õppimist jagub mitmeks tunniks. Ühel hetkel praktiseerin itaalia keelt, teisel on mu ümber vaid aussi, britt ja usakas. Ühel hetkel on tööd ja telefon on punane, teisel loen sente kokku ning vahin igavusest seebikaid. Vähemalt lõputöö juhendaja on nüüd olemas, juhhei! Ja isegi põnev on, vaatamata rekordarv ainepunktidele, loodan et mul ka piisavalt aega jagub. Ülejäänud eriala ainetega ma nii väga ei uhkeldaks, nendes pole veel väga selgusele jõudnud (ehk enda jaoks seda pointi leidnud).

Natuke italianode ja françaiside romantikat ka, et mitte raamatulehtede ning loengukonspektide vahele ära kaduda!

2011-09-11T21:14:00.002+03:00

Mul oli tunne, nagu oleksin viimased kolm nädalat kuskil reisil viibinud. Ja siis sain koju, kohta kus saab oma voodis magada ning üldse mitte facebookis käia.

Nüüd olen tagasi uuel reisil, ma ei tea kas see on hea või halb?! Suvi oli nii rahulik, sai vaikselt põõsa all raamatut lugeda ning nälja korral lihtsalt aeda marju sööma minna. Ja siis tuli Tartu oma headusega ning järsku pidin hakkama aega planeerima saja erineva asja vahel. Olen juba ammu mõelnud, et mul oleks ööpäeva paari tunnikest juurde vaja. Esimene (tegelikult teine) koolinädal väljus ikka täiesti kontrolli alt, kuid lõpuks mõistsin, et ma pole superinimene. Seekord jäi kaotajaks inglise keel. Ainepunktidest kavatsen ikkagi maksimumi võtta ja ma südamest loodan, et jaguks vaid jõudu, tahtmist, motivatsiooni, pealehakkamist, kohusetunnet, tervist... Sest akadeemilisel teel olles olen õigel teel, nagu Maiku kord oma blogis pajatas. Tal oli õigus, ma tean seda, olen ise oma silmaga näinud, tahan ka sinna jõuda!

Aga kuidas ennast sobitada sinna akadeemilisse ellu, peale aastast kõige-muu-tegemist? Life studies DO matter, they say. Ma tean seda, nüüd oleks lihtsalt vaja, et keegi puldil nuppu vajutaks ning mu ümber programmeeriks. Järgmine nädal hakkan õppima. Näed! Algus on tehtud :)

Alati on tore vastu võtta vanu tuttavaid kaugelt maalt, eriti kui tegemist on hullumeelse ränduriga. Ta nagu täidaks mu energiat puhtalt oma kohalolekuga (ja nende reisijuttudega....). Ja mul on hea meel, et ka tema sai ennast Zavoodist ning saunatamisest täis laetud. Hetkel istub ta kuskil Saaremaal metsaonnis, vaatab päikeseloojangut ning peab plaani sinna elama jäämisest.

Tegelikult reaalsuses on ta otsustanud Hispaaniasse naasta. Sinna, kuhu saatsin nädal aega tagasi Maarja. Jälle! Kuid seekord ilma punase kleidita.

Kui ma reedel siin ühikas hommikust sõin ning eesoleva kojusõidu peale ning seejärel Tartusse tagasituleku peale mõtlesin, tundsin sees soojust. Lõpuks ometi, keegi ei lähe ära. Nad on kõik siin, kui mina tagasi tulen. Võib ikka hulluks ajada küll, kui koguaeg tutvusele hüvastijätt järgneb.

Küll oli mõnus täna, pühapäeval, oma tuppa tulla ning seejärel Annaga ruttu ruttu kõik nädalavahetuse sündmused läbi arutada. Ta ei läinud ära! Ta on siin! Peale aastast reisimist olen hakanud vihkama sõna "goodbye" ning "see you somewhere in the world..".

Homme tulevad nad kõik tagasi ning elu Tartus läheb edasi. The amazing travel continues!

2011-08-29T22:46:00.004+03:00

Tegelikult ma võiks natuke enne kooli algust siia kirja panna, lubasin seda endale...

Esimene nädal Tartus ja vaimustus ning armastus selle linna vastu aina kasvab ja kasvab. Paar esimest päeva olin tõesti kuskil pilvedes, lihtsalt seetõttu, et sain Tartu tänavatel astuda. Ja oma elu siin jälle sisse seada. Rutiini veel tekkinud pole, sest sel aastal algab kool eriti aeglaselt ning trenniga pole ma ka tõsisemalt tegelema hakanud.

Seetõttu ongi viimane nädal koosnenud erinevatest kolimistest ning inimestest, inimestest ja inimestest. Olen neist ka pilves. Kui hea on minna õhtul Mökusse ja näha vanu tuttavaid. No okei, ainult suvi jäi meil vahele, aga siiski. Kui hea on olla diivanisurfis aktiivne, teha linnatuuri teemal tudengielu ning küpsetada õhtul sõpradega maailma parimaid pannikaid. Sest praegu veel ei ole koolikohustuse muret ning sada esseed ei oota kirjutamist. Muidugi igatsen taga sõpru, keda siin linnas enam pole. Liiga palju headaegasid on olnud... Aga eks rändurielul on omad võlud ja vead.

Seltskond on meil ka uus, siin ühikas. Olen õnnelik nende terede üle. Üks veel on teadmata, aga ülejäänutega tundub olevat no problemo. Selle raatuse korteri head vaimu ei tohi lõhkuda...

Minu uus toakaaslane on Ungarist, saime tuttavaks CS kaudu. Ta tegi oma lõputöö pubide teemal (õppis kunsti). Bussijaamast koju kõndides otsustas Pätu (kes kõndis meie selja taga), et me klapime. Esimesel õhtul kõndis mu toakaaslane üle kaare ja seejärel nautis Rüütli tänava nooruse hõngu. Must be right person!

Täna sain Tallinnas natuke kõrvalt piiluda tähtsate inimeste tegemisi ja tundsin, et sellest olen ma veel kaugel... vähemalt niikaua, kui tennarid jalas ja WV dressikas seljas, mul sinna jalga tõsta pole. Otsustasin, et kui kunagi peaks see päev tulema, et suudan tennistest loobuda (ja äkki isegi kontsi kanda??), saab minust ka ringirändav tähtis tegelane. Ma quando??

Muide, jooksin täna päälinnas kokku italianoga, kes Tartus õppis paar aastat tagasi. Tegelikult nägin teda ka laulupeol, aga seal reageerisin liiga hilja. Tartus olles me jooksime ka koguaeg täiesti tobedates ja random kohtades kokku. Ja nüüd kaks aastat hiljem, mingil suvalisel päeval, Tallinnas veel pealekauba? Üllatused, üllatused. Tegelikult on maailm lihtsalt nii väike.

Sellele sain täna veel teistkordseltki kinnitust. Heade mõtete linna tagasi sõites võtsime peale ühe hääletaja, heledajuukselise hipi. Tegelt ma tundsin teda nägupidi, üks Tartu couchsurfingu aktiviste. Tuli siis jutu sees välja, et tema õppis aasta aega Ungaris. Oh, rääkisin siis ruttu, et mu toakaaslane ka sealt pärit. "Mis nimi? Oh muidugi ma tean teda!"

Tell me about it.. the world, I mean.

Mu maailm on praegu Tartus ja ülejäänud osad kuskil laiali. Sest Tartu ajab pea segamini. Palun rohkem teresid ja mitte ühtegi headaegat, aitäh!

2011-08-28T23:49:00.002+03:00

Tartu!!

Tartu..

tartu?

TARTU

Tartu ........

!!!Tartu

tartu

2011-08-12T22:21:00.010+03:00

Põhjast lõunasse ning hommikusöök vanaisa juures

Eelmise nädala lõpus tahtsin juba hakata tegema postitust teemal, et oh näete, palavik on üle elatud ning nüüd võib taas kotti pakkima hakata. Ees ootas ning planeeritud oli väike trip naaberriiki, et targematelt õppida ning ise kõik hea ja parema kõrva taha panna. Et seda siis tulevikus kasutada.

Pühapäeval pakkisin kotti küll, kuid Lõuna-Eestist kaugemale ei jõudnud. Otsustasin Läti metsades kondamise asemel hoopis oma perearsti lähedusse hoida. Suvine viirus võib päris õelaks osutuda! Tundub, et haigeid on hetkel rohkem, sest Tartu Medicumil olid kõik ajad viimseni kinni ning arst pani diagnoosi mulle kurku vaatamata. Puhtalt sümptomite nimetamisest oli talle asi selge ja no kuulge - mida siis antibiootikumid ei raviks?!

* * *

Käsmu! Milline romantika. Vanad, kuid uhked kaptenite majad üllatasid mind täielikult. Mereäärset külakest ette kujutades kerkivad üldjuhul silme ette pisikesed ja räbalad kalamehehurtsikud, ajahambast ja meretuulest räsitud. Käsmus on aga tunda raha lõhna ja silm saab nautida arhitektuuri, mida ma veel Eestimaa pinnal näinud pole. Viskasin silma peale ka poolsaare matkaradadele ning niinimetatud kuradisaarele, kuhu peaks saama jalgsi kohale. Kellele need mõtted meeldivad, võtame kampa, peame plaani. Järgmine suvi.

* * *

Valgas käik oli minu jaoks rohkem väike reis ajas tagasi. Tuttav suvila, tuttav voodi, tuttav marjakogumispunkt, tuttav rongijaam. Viimati käisin seal vist viieaastasena. Või siis seitsmeaastasena. Igaljuhul väike tatihakatis ma olin, kui seal veel suvitamas käisin. Mäletasin küll seda marjapõõsast, kus ämber mitte kuidagi täituda ei tahtnud ja olin vihane, kuna onupoeg korjas rohkem marju. Ega minust pole siiani õiget korilast saanud ning meelsamini niidan muru või kõplan põllul.

Hommikusöök vanaisa juures. Mitte päris oma, kuid vanaisa siiski. Ämbrist vett, vesi kannu, kann pliidile. Vikerraadio mängis, kui sõime tee kõrvale värske tomatiga võileibu. Mõne jaoks tavaline suverutiin, minu jaoks eksootika.

* * *

Tänaseks olen tagasi põhjarannikul ja tagumik on autosõidust kange. Aga lõpuks ometi sain liikuma ja natuke ka Eestimaad näha. No näed sa, võibolla polnudki see haigeks jäämine nii halb mõte...

2011-07-29T00:06:00.012+03:00

Hea on omada võtit Tartu linna pääl!

Laupäeval seda esimest korda käes hoides jõudsin võtit imetleda vaid mõne sekundi, kuna Maarja jäi kuulatama vestlust.

Tüdruk seljakotiga küsis ööbimiseks tuba. Administraator: "Sorry, everything's full. The cheapest is a hotel, 70 euros per night." Vihmast läbimärjana jäi tundmatu rändur kohkunud näoga leti äärde seisma.

Vahetasime Maarjaga välkkiirelt pilke ja lauseid, kui juba kõndiski ta võõra juurde ning kutsus endaga kaasa. "You can stay with us, for free!"

Esimesed laused liftis vahetasime kiiresti teemadel, kes kust pärit on ning kas kõik ikka couchsurfingut teevad. Camille oli silmnähtavalt segaduses, sest just hetk tagasi seisis ta silmitsi Tartu ainukese ööbimisvõimalusega ning 70 euroga, kuid nüüd sagisid tema ümber kaks eestlast, pakkudes sooja dušši, eestimaist õhtusööki ning mis kõige tähtsam - tasuta katust pea kohale.

Nendest kahest ööst ja päevast, mis šveitslanna meiega veetis, sai minu elu kõige spontaansem couchsurfingu kogemus. Ja seda ilma mingi request'i saamiseta ning iseloomustuste lugemiseta. Meie Maarjaga ei suutnud ära imestada, kuidas on võimalik NII super inimese otsa komistada ning Camille ei mõistnud, miks peaksid kaks võõrast tüdrukut ta järsku enda juurde võtma.

Lisaks sellele, et Camille "õigel ajal" adminni juurde tuli, sattus ta Tartusse just Europeade festivaliks (kuigi tegelikult see oligi põhjus, miks kõik hostelid ja hotellid rahvast täis olid). Kohe esimesel õhtul sai jalga keerutatud folkmuusika saatel, mida mängisid toredad inimesed erinevatest maailma paikadest. Õhus oli kümneid erinevaid keeli, rahvarõivaid, tantsusamme... Ja see kõik keedeti Raekoja platsil üheks kompotiks ning vägeva punkti pani Tõnis Mägi isiklikult.

Järgnes kohustuslik "thats the best place!!" tuur öises Tartus ning vihmane pühapäev Hansapäevade saatel.

Nädala viimasel õhtul saime taas võimaluse hõljuda Eestist kaugemale ning imetleda rahvamuusikuid, kes tõid Tartu lauluväljakule erinevaid samme tarantellast mazurkani. Nagu oleks mini-ümbermaailmareisil käinud. Minu lemmikuteks olid iirlased oma uskumatute jalgadega (huvitav, kas nad sünnivad ka varbad ees?) ning kõige suurema üllatuse tegid Eesti venelased. Fotol saab näha türklaste kirevaid kostüüme. Viimasteks kõnedeks, hüvastijättudeks ja korralduspulga üleandmiseks olid emotsioonid juba nii üles keritud, et ma üldse ei imesta, kui mõni pisara poetas. Nii lihtne ongi rahvaid liita!

* * *

Tunne oli, nagu oleks terve nädal möödunud, kuid tegelikult olime Camille'ga vaid paar päeva veetnud. Tundmatust rändurist oli saanud sõber. Bussi peale saates oli tal kotis megamini sõnastik tähtsamate eestikeelsete väljenditega (autoriteks Liina & Maarja) ning pakk kehva tubakat. Sinna ta läks, meie esimene tuttav Šveitsist. Hello and goodbye.

2011-05-30T22:07:00.004+03:00

Tartu vaimust

Eile poolaka ja ameeriklasega rongile jalutades paiskasin nii muuseas õhku küsimuse, et mis neile Eestis kõige rohkem meeldib? Mõtlesin selle all siis midagi, mida neil oma kodumaal pole.

Poolakas Kazik on suuremal ja vähemal määral Eestis elanud kokku peaaegu kaks aastat ning tal tuli vastus kiiresti: loodus! Nõustusin täielikult, kuigi mingil põhjused ilmusid mulle sel hetkel silme ette West Virginia metsad ja mäed.

Nagu juba ette arvasin, mõtles ameeriklane Derek selle küsimuse üle veidi pikemalt. Tema õpib WVUs, seal samas kus mina oma vahetussemestrit tegin. Naljakas, aga selle vestluse ajal tundsin, et olen ise Dereku olukorras olnud. Kui keegi minult eelmisel semestril küsis, mis sulle USAs kõige rohkem meeldib, ei osanud ma kunagi kohe vastata ja oleksin parema meelega nende negatiivsemate külgede üle arutlenud. Tihtipeale vastasingi nagu Kazik - West Virginia imeline loodus.

Derek jätkas aga oma arutelu ja tõi alguses välja Raatuse 4. korruse inimesed. See aga ei käi nüüd päris täpselt Eestimaa alla, vaid on pigem tema siinne kogemus vahetusõpilasena. Kõndisime edasi ja järsku pahvatas Derek välja oma vastuse: Tartu vaim! Seejärel jutustas ta, et semestri alguses siia saabudes räägiti neile sellest avaloengus ja öeldi, et mõni leiab Tartu vaimu raamatukogust, teine aga loenguruumist ja kolmas üldse kuskilt mujalt. Seda juttu kuulates oli Derek mõelnud, et "jajaa, kindlasti.. mida iganes".

Nüüd, olnud mitu kuud TÜ õpilane, tunnistas Derek siiralt ja enesekindlalt, et tema on leidnud üles Tartu vaimu: "IT'S EVERYWHERE!"

2011-05-19T14:18:00.004+03:00

18. aprill 2011

..ja taaskord juhtus see, et Tartu tuli vahele. Aga pooleliolevad lood mulle ei meeldi ja seega üritan Iirimaa reisile vähemalt piltide abil punkti panna. Nüüdseks siis juba kuu aega tagasi lõppenud reisi viimane päev algas traditsioonilise hosteli hommikusöögiga. Välja minnes avastasime, et ilm on ilus ja soe. Tuiasime tol esmaspäeval niisama linnapeal ringi, Kaur sai maailma parima maitseelamuse ühes Itaalia restoranis, seejärel külastasime HMV poodi, kust soetasin endale "Once" filmi (kohustuslik kõigile Dublini külastajatele). Tänaseks päevaks on film vaadatud, täitsa asjalik oli ning tundsin linnapeal kohti ära. Soundtrack läks muidugi kõige rohkem peale.

Lõuna ajal magasime pargis veits ning seejärel sõime taimetoitlaste restoranis suppi. Olin sel päeval veits uimane, tundsin, et haigus vist hiilib ligi.. Pärastlõunal käisime veel viimast korda Temple Bar'is (ehk rahvakeeli templi baaris:P) ning jäin Bulmersit taga nutma. Õhtupoole saime veel ühe CS kutiga kokku ja käisime ta juures netis ning veel ühe staadioni juures, mis asus Dublini getos. Kui ma õigesti mäletan, siis seal toimunud sündmuste tõttu on U2 kirjutanud laulu "Bloody Sunday". Päris creepy tundus seal staadioni juures olla..

Varusime toidupoest õhtusööki ja hommikusööki kaasa ning bye-bye Dublin. Kahekordne buss viis meid lennujaama, kus alustasin oma koti ümberpakkimist. Kaalu mul polnud, selga toppisin jälle 150 riideeset, kuid ikkagi tundus pagas liiga raske. Mõtlesin, et kui seekord ka väravatest läbi saan, on ikka ime küll.

Dublini lennujaamas sain väikse jackpoti. Olin nimelt vetsus käsi kuivatamas ja seal samas kõrval asus see automaat, kus saab kõige eluks hädavajalikku osta. Näppisin siis igavusest seal neid nuppe kui järsku hakkas üks kilin ja kolin pihta.. Eurod!!! Jackpot!!! :D Rikkaks ei saanud, kuid ühe suure Starbucksi cappuchino sain endale lubada.

Korra ajasid koristajad meid ära ka, kuid õnneks leidsime seejärel veel mugavama "ööbimiskoha". Ega ma tol ööl väga palju ei maganud. Valvasin kotte ja veits tukastasin, öösel hakkas kurk vastikult valutama. Kõik oli ok kuni umbes kella kuueni, kui mind tabas totaalne rammestus ja vastikustunne. Sel hetkel oleksin andnud kõik, et saada ühte korralikku dušši, kurgutabletti ning sooja ja pehmet voodit.

Selleks ajaks kui päike juba tõusis ja turvakontrollid edukalt läbitud, hakkasin ennast juba veidi paremini tundma. Lend oli okei, kui välja arvata mu kõrvad.. see jube valu.. mõtlesin, et terve mu aju plahvatab.. karju või nuta, neela ja näri nätsu, mitte midagi ei aita.. Olin veel nädal aega peale seda lendu kurt. Maandumine Tallinna oli ka selline, kuidas nüüd öelda, "huvitav". Hoidsin pöidlaid, et me ikka maandumisrajale pihta saaks. Aga koju ma jõudsin ja veider tunne oli küll.

Tulin ju 30C suvisest Itaaliast, seejärel soe ja lilleline Dublin ning nüüd? Hall ja lumejäänuste käes vaevlev Eesti..

Tänaseks on sellest päevast möödas juba üks kuu ning pean tunnistama, et Eesti ilm on edusamme teinud. Tartu muutus paari nädalaga roheliseks, kodusest loodusest rääkimata. Kevad Eestis on ikka imeilus. Oma inglise keele kursuse lõpetasin ka ära, olen nüüd ametlikult advanced level.

Olen käinud siin ja seal ning näinud seda ja toda, kuid nagu näha, lõpetan ikka Tartus.. ja Zavoodis. Aga see on juba uus peatükk.

2011-05-03T16:40:00.007+03:00

17. aprill 2011

Nii palju aega on juba möödas reisist ja uued elamused lükkavad vanad kuskile taha ajusoppi, kuid üritan enda kehvakest mälu pingutada ja mõne lause kirja panna.

Pühapäeva hommikut Dublinis alustasime sellega, et läksime kambaga sööma. Seejärel jalutasime Marise bussipeatusesse, kuid kuna tal oli veel aega, siis vaatasime üle kuulsa Trinity College'i. Ilm oli selline hallivõitu, kuid need õppehooned tundusid iseenesest huvitavad ja eks ole neist pikk ajalugu ka üle käinud. Tegemist oli sellise siseõuega, mida USA filmidest näha võite. Seejärel üritas Maris bussile saada, et tagasi Corki sõita, kuid jäi ainukesena sellest maha, kuna buss oli täis.

Mis siis ikka, seltsis segasem, ja nii läksime oma hostelit üle vaatama. Selle valikuga tegin ka põhimõtteliselt üki-kaki-kommi-nommi ning lootsin, et vähemalt mingeid tarakane või räpast voodipesu poleks. Jacobs Inn asus vaid 5-10min jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, otse bussijaama kõrval. Saime Kauriga kohad 8-kohalises magamistoas. Ruumis oli ka täitsa okei vannituba ning voodilinad ilusti puhtad. Jätsime oma pagasid hoidlasse (ehk puuri ja tabaluku taha.. see ruum meenutas mulle koerte varjupaika, kuid loomade asemel ootasid seal omanikke seljakotid) ning seadsime sammud tagasi kesklinna.

Pidin vahepeal omaarust juba auto alla jääma, aga pärast sain teada, et tegelikult mingit ohtu polnudki.. See Dublini (ehk Iiri) liiklus ajas mind täiesti segadusse. Lõpuks ma enam ei pööranudki sellele tähelepanu, vaid kõndisin sinna kuhu teised kaaslased läksid. Ikka ja jälle vaatasin valele poole ning hakkasin jooksma, kui fooris kollast tuld nägin (tegelikult kollasega võib rahulikult veel üle minna, rohelist lastakse neil seal ainult paariks sekundiks).

Marise saime siis lõpuks Corki ära saadetud. Kurb oli, aga teame ju mõlemad, et ühel heal päeval tuleb õnnelik taaskohtumine Eestimaa pinnal :) Mul oli nii hea meel teda seal külastada ja toredad mälestused jäävad meiega alatiseks! Mingi osa minust oleks tahtnud samuti sinna bussi hüpata ja Lõuna-Iirimaa sügavustesse sukelduda..

Tol päeval seda kahjuks/õnneks ei juhtunud ning kolm vaprat võtsid ette teekonna Dublini südalinnast välja, sinna kus elavad rikkurid ja asub Aviva jalkastaadion. Ei, minust pole üleöö vutifänni saanud, aga Kauri jaoks oli selle ehitise nägemine muidugi suur elamus. Kahju, et me sisse sinna ei saanud. Ups! Enne staadionit käisime ka Dublini lossi juures, kuid kuna ilm oli nii külm, ei osanud ma sellest midagi erilist arvata. Kõndisime kokku vist mingi 3 tundi, võibolla isegi rohkem. Kuna see linnaosa asus merele lähemal, puhus väga külm tuul ning järgmisel päeval tundsin kurguvalu näol ka tagajärgi.

Väsinuna, räpasena ja näljasena tagasi hostelisse jõudnud, hakkasime Kauriga kokkama. Vot seal algas minu selle päeva huvitavaim elamus. Hostelis ööbijatel oli kasutada köök, kõik potid-pannid, pliidid-ahjud ja muu vajalik oli kohapeal olemas. Kaur valis poes hoolega spagette, et ikka korralikud ja kvaliteetsed saaks, kuid võta näpust - keetsime neid vist mingi kaks tundi seal. See pliit lihtsalt ei läinud kuumaks. Bolognese kaste ootas juba ammu, aga spagetid ikka ei keenud. No naera või nuta, mõlemal näljast jalad nõrgad.

Kui nüüd see spagetilugu ära unustada, siis nägime seal hostelis ikka igasugu karvaseid ja sulelisi. Värvikaima kuju tiitli saab muidugi Sean Californiast, kiilakas tätoveeritud tüüp, kes sisse tulles pudeli viina lauale virutas ning seejärel oma pastat keetma hakkas. Vahepeal rüüpas muidugi jooki ka, puhtalt, otse pudelist. No nii haigelt energilist inimest pole ma oma elus varem kohanud. Sean olevat juba nädal aega hostelis elanud, kuna ta pidi oma töökohalt algselt lahkuma ja andis korteri ära, kuid siis selgus, et ta ikka saab Dublinisse jääda. Vaene kodutu Sean. Ma muidugi väga ei imestanud, kui ta ütles, et töötab barmenina. Kujutan ette, et ta on tööandjale perfektne saak - see tüüp leti taga ära ei väsi, jookidest teab rohkem kui keegi teine ning suhtlemisest tal ka kõrini ei saa. Baaris on ta töötanud juba ka Hispaanias ning Lõuna-Prantsusmaal, vähemalt nii palju tuli jutust välja.

Teistest hosteli elanikest, kellega veidi seal köögis juttu sai aetud, jäid mulle meelde kaks USA tüdrukut ning üks prantslane. See prantsuse kutt oli veidi veider, aga võibolla lihtsalt keelebarjääri tõttu. Dublinis viibimise eesmärk oli tal muidugi arusaadav - inglise keel vaja ära õppida. Üks USA tüdruk oli küll ehtne ameeriklane, pikemat kirjeldust vist vaja polegi. Teine usakas meenutas rohkem eurooplast ning mulle pakkus põnevust tema jutud wwoofing'ust.

Jacobs Inn hostelis ööbis vist ka mingi ameeriklastest koolilaste grupp ning nende 'kasvatajad' olid liiga palju toitu teinud ja see kõik toodi meile kööki. Värsket salatit, riivjuustu, pudingit, brown'isid.. No vot, saa sa siis nüüd aru, kas oled Iirimaal või Ameerikas.

Nagu enne mainisin, ööbisime Kauriga kaheksakohalises toas. Umbes kuni kella üheteistkümneni viibisime seal ainult meie kahekesti, kuid siis astus järsku sisse mees, keda hiljem itaalia maffiaks hakkasime kutsuma. Keskealine mees, seljas Armani särk. Tuli tuppa ja asetas oma nahkkingad voodi kõrvale, lükkas läpaka voodi alla ning puges magama. Milline ärimees ööbiks 15euroses noortehostelis? Kaur suutis muidugi seal enne magamaminekut "nalja teha", et raudselt see mees on tegelikult mõrvar. Öösel olevat veel üks toakaaslane saabunud, kuid kuna see lahkus enne minu ärkamist, ei näinud ma peale sassis voodi midagi muud.

Temple bar!!! Selle jätsin täiesti mainimata.. Dublini (või siis terve Iirimaa) kuulsaim baar, asub otse Dublini südalinnas Temple Bar rajoonis. See piirkond on kuulus oma keskaja stiilis tänavate, munakiviteede ja kultuurielu poolest. Temple Bar on vist iga turisti 'must go' listis.

2011-04-28T17:56:00.002+03:00

Teisipäeval astus keset Tartu linna minu juurde üks tüüp ja ütles inglise keeles: "Sa õppisid West Virginias eelmisel semestril!" Maailm on ikka imetilluke.. olin talle lihtsalt nägupidi meelde jäänud. Ta ise on nüüd siin Tartus vahetusõpilane. Ja siis rääkisin ühe itaallasega, küsisin, et kust ta täpsemalt pärit on ning ta vastas, et ah sa nagunii ei tea, Veneetsia lähedalt, Padovast.

Milleks minna maailma kui maailm tuleb sinuni?

2011-04-26T12:59:00.002+03:00

Reisipostitustesse tuleb väike paus sisse.. sest mina lähen Tartusse vaimu puhkama :)

Tudengipäevad!!!

2011-04-24T22:35:00.014+03:00

16. aprill 2011

Laupäeva pärastlõunal astuski Kaur Dublini lennujaama pinnal. Ma polnud kunagi varem kuskil võõrsil olles mõnda tuttavat lennujaamas vastu võtnud. Kuidagi deja-vu tunne oli, et kuidas ta nüüd järsku siin on.

Sel hetkel olime veel kolmekesti ja uurisime turismipunktist busside kohta. Kesklinna edasi-tagasi pilet oli vaid 10euri, kartsin et üks ots tuleb vähemalt 20 ära. Kahekordne buss, sõidul avanes vaade sadamale, läbisime ülipika tunneli ning nägime ka Guinnessi õlletehase väravaid. Kuna kell oli veel vähe, siis läksime enne hostiga kokkusaamist sööma. Jõlkusime niisama, ei osanud nagu ühtegi kohta sisse astuda, kuni nägime suurt silti "Food Hall".

Seal saime valida mitme erineva leti vahel - hispaania, itaalia, hiina, türgi, jaapani.. Pea kõik populaarsemad köögid olid esindatud ning peale pakutava ülevaatamist otsustasime hiina toidu kasuks. 7 euri, kuid taldrekule võis laduda nii palju kui tahame. Kokk oli väga abivalmis ka ja seletas hoolega, mis kus on ja soovitas ikka seda ja toda proovida. Maksma minnes küsisime ka jookide kohta, kuid kuna meil kõigil olid veepudelid kaasas, siis ühe väikese coca purgi eest küll 2 euri välja ei tahtnud käia. Seejärel teatas aga see kokk, et "boss tahtis, et te need joogid tasuta saaksite!". Olin esialgu üllatunud, et mis värk on, kuid siis juba noogutas see pilusilmne boss seal koka seljataga. Ega midagi, kui tasuta siis tasuta!

Meil oli kõigil ju pikk reis seljataga - Kauril 3h lennusõitu ning meil Marisega 4h bussisõitu. Toit kadus taldrikutelt kiiresti ning olimegi valmis Dublinit avastama minema! Väljas ootas meid Marise endine kursaõde, kes nüüd töötab Iirimaal lapsehoidjana. Temaga koos tegime väikese jalutuskäigu, Kaur klõpsis esimesed fotod ning ma sain isegi päikseprille kanda, sest ilm oli tõesti ilus.

Toru.. see kokkusaamispaik. Nimelt asub keset Dublini kesklinna üks "spire" ehk otsetõlkes siis vist torn. Meie kutsusime kogu reisi vältel seda maakeeli toruks. Praegu netist loen, et tegemist on valguse monumendiga. Dublinis on selle järgi aga lihtne orienteeruda ning kokkusaamispaigana kasutatakse seda ka kindlasti. Nii tutvusime ka meie seal oma couchsurfingu hostiga - Hansuga.

Seekord hosti otsides olin tegelikult juba peaaegu alla andmas. Eks 3 inimest ole vähe keeruline majutada ka. Hans oli ainuke, kes 100% positiivselt vastas, kuid ta oli CS lehel registreerinud vaid kuu aega tagasi ning ühtegi kogemust, sõpra ega iseloomustust tal ka polnud. Seega ei osanud ma mitte midagi arvata ja võimalusi oli kaks - meil tuleb kas väga hea või väga halb couchsurfingu kogemus. Tundsin ennast ka vastutavana, kuna ei Kaur ega ka Maris pole diivanisurfiga varem kokku puutunud.

Hans ostutus aga raudkindlalt positiivseks kogemuseks ning sellest sain juba aru esimestel sekunditel kui tema kodu poole kõndisime. Korterisse jõudes jagati lahkelt laiali Budweiserid ning laupäevaõhtu Dublinis võis alata. Peaks mainima, et seltskond oli meil muhe ja kõik klappis. Olin õnnelik, et tänu veidratele juhustele just Hansu juurde sattusime (kuna tegelikult üks teine couchsurfer, keda ma ka esmajärjekorras valinud poleks kuid kirjutasin talle juba meeleheitest, saatis Hansu kontakti, ise ma poleks iial "algajat" surferit valinud).

Vannitoas sai vaid küünlavalgel käia, seega erilist mukkimist meil polnud ja läksime Dublini ööelu avastama nii nagu olime. Tee peal saime kokku veel teiste Hansu sõpradega ning rääkisin kellegagi Eestimaast, võrreldes meie ja Dublini rahvaarvu. Jõudsin juba targalt öelda, et jah, Eestis elab umbes 1,4 miljonit inimest, kui mõne sekundi pärast ilmus mu vestluskaaslase kõrvale Kaur ja ütles, et Eestis elab 2 miljonit inimest. Hakkasin peale seda Kauriga vestlema, et mis asja ta nüüd ajab. Siis hakkas ta aga naerma ja ütles eesti keeles, et no kuule, ei taha ju päris kääbusriigina näida ka! Meie muidugi naersime selle üle, aga vaene inglisekeelne vestluskaaslane - tema kindlasti arvas, et me oleme rumalad ja ei tea täpselt, palju inimesi meie riigis on. Teel pubisse vahetasime ka tähtsamaid eestikeelseid väljendeid, kes välismaalastega kokku on puutunud, teab neid kindlasti.

Esimene pubi, Living Room ehk siis eestikeeli elutuba. Tol õhtul toimus seal samaaegselt nii tähtsa jalkamatši otseülekanne kui ka Dublinis elavate eestlaste kokkusaamine. Viimastele oli broneeritud eraldi ruum. Välja nägi see pubielu siis nii, et käis suur pidu ja pillerkaar, jalkamängule elati valjuhäälselt kaasa ning baariletist oli rahvamassi tõttu pea võimatu midagi osta. Kui aga seadsin sammud eestlaste peo poole, leidsin "tere tulemast eestlased" sildi tagant tuimad näod laudade taga istumas, õlleklaasid ees.

Paar minutit pidasin vastu, seejärel läksin välja (pool pidu toimus õues, sisehoovis) ning sain hea peatäie naerda ühe iiri vanaäti üle, kelle jutust ei saanud isegi inglise keelt emakeelena rääkijad aru. Mehel oli lihtsalt nii tugev murrak küljes ning eks ka promillid mängisid oma rolli. Aga millegipärast haakis ta ennast meie seltskonna külge (sõna otseses mõttes, kuna ta tahtis kõigi kätt suruda ja siis seisis niimoodi vähemalt 5 minutit, ilma et oleks kätt lahti lasknud).

Teine pubi, kuhu edasi suundusime, kandis nime Mezz ning ma arvan, et selle kohta kuulete rohkem Kaurilt, kuna ta lubas mu blogis sõna võtta. Mõned märksõnad - blond tšikk live'is esinemas, kung-fu välimusega baarimehed, mustanahaline abiline WCs kätepaberit jagamas ning vanad ajalehed pubi seina kaunistamas.

Kolmas pubi oli Hogan's ning seal kiskus asi juba tantsuks kätte. Sellest õhtust jääb ajalukku ka minu ja Kauri sõnumivahetus, kuna ta otsustas jalutama minna ning mina käskisin tal KOHE ja PRAEGU siia pubi ette tagasi tulla. Kanaema!

2011-04-22T21:09:00.004+03:00

16. aprill 2011

Midletoni hommik algas lõbusate meenutustega eelmisest õhtust ning röstsaia ja kohviga. Ma polnud vist Ameerikast tulekust saati röstsaia söönud. Pakkisime ka mõned võileivad, puuviljad ja veepudeli kotti ning juba pidingi selle armsa Midletoni koduga hüvasti jätma. Tee peal tuli mingi võõras mees vastu, Marisega mõlemad teretasid teineteist naerulsuuga. Minu kahtlus osutus tõeks - nimelt nad ei tunne teineteist, aga Iirimaal lihtsalt inimesed teretavad teineteist. Eriti sellises väikeses kohas nagu Midleton.

Ilmast ka - päike paistis ja õhk oli soe. Peale paarikümne minutist rongisõitu jõudsime taas Corki ja kuna meil oli bussini aega, siis tegime seal kesklinnas väikese tiiru. Naljakas on mõelda, et Cork on Iirimaal suuruselt teine linn. Sellist muljet mulle küll ei jäänud (noh, tegelikult ega ma ju väga palju seda linna ei näinud ka) ja üleüldse tundus see väga tööstuslinn olevat. Samas on kõik suuremad kaubandusketid ning pikk shopingutänav olemas, sattusime ka niiöelda turule, kus käis värske juustu hais (lõhn?) üle pea.

Jõe ääres bussi oodates sattusime peale naljakale intsidendile: kaks sakslast vestlesid umbes kümme minutit omavahel inglise keeles, kuni lõpuks aru said, et nad on tegelikult rahvuskaaslased ja võiksid saksa keelt kasutada. Üks aasia tüüp pakkus meile Haribo kommi ka. Teda nägime tegelikult hiljem Dublini lennujaamas ka, nii kogemata. Bussis oli meil üks päris kirju seltskond. Lisaks nendele kahele sakslasele tuli veel kolm saksa kutti, siis oli seal ameeriklastest vanapaar, tagapool oli iirlasi ning kamp aafriklasi (kutsusime neid huligaanideks ning lootsime, et nad seal bussis mingit probleemi ei tekita, sest nad nägid sellised välja küll). Ahjaa, see aasialasest Haribo tüüp ka. Võibolla unustasin mõne ära, aga point on selles, et päris kirju ja huvitav reis oli. Meie ise kellegagi ei suhelnud, aga jutte kuulasime pealt ja nalja sai palju. Eriti mõnus oli see iiri aktsient ja kontrastina ameerika inglise keel seal kõrval. Õigus jah, minu ees istus ju veel hispaanlannast naine ka.

Selle laupäevase bussisõiduga ja lühikese postitusega täna lõpetan, kuna jõudsime omadega välja Dublini lennujaama kus saime kokku Kauriga. Temalt saan homme ka fotod kätte ja seega jätkan juttu hiljem, siis juba illustratsioonidega. Sealt lennujaamast algas siis meie tõeline reis - nädalavahetus Dublinis.

2011-04-21T10:30:00.009+03:00

15. aprill 2011

"..and if you are Irish, welcome home!"

Paar sekundit hiljem tormasin juba lennukist välja ja alustasin Dublini hiigelsuures lennujaamas maratonjooksu. Paistis, nagu oleks see koht lõputu ja kell läks liiga kiiresti edasi. Nagu minu norimiseks tuli veel passikontroll ka, kus pidin kannatlikult järjekorras seisma. Lõpuks ometi sellest hoonest välja jõudnud, nägin oma rõõmuks vasakul käel siniseid Aircoach busse. Arvasin, et jooksmine on sel korral end ära tasunud, kuid sõin oma sõnu kohe, kui ühelgil bussil silti CORK ei leidnud. Küsisin siis ühelt sinise vestiga Aircoach töötajalt, kuid ei saanud tema juhenditest mitte kui midagi aru. Küsisin siis veel teist ja kolmandat korda ka üle.. oh seda iirlaste inglise keelt! Taipasin siis lõpuks, et pean ikka edasi jooksma, veel ühest majast läbi ja siis tee ületama ja seejärel kiriku taha minema.. Nojah, busse oli seal vähemalt kümme tükki seismas, aga ei ühtegi Aircoach'i oma. Veel vähem sildiga CORK. Andsin juba alla ja hakkasin lennujaama poole tagasi kõndima, samal ajal Marisele sõnumit kirjutades, et sorry ma ei jõudnud.. Siis peatas mind aga üks teine Aircoach infotöötaja ning abivalmi iirlasena küsis kohe, et noh, kas ei leidnudki bussi? Ja just sel hetkel (2 minutit peale ametlikku väljumisaega) ilmus nurga tagant välja sinine Aircoach, suurelt CORK ette kirjutatud. Tagasi peatusesse jõudes olin oma jooksmisest nii väsinud, et ei pannud alguses tähelegi, miks kõik reisijad bussiukse avamist vasakul pool ootavad.. siis taipasin (enda üllatuseks), et Iirimaal on ju liiklus vastupidine.

Corki suunas hakkasime liikuma 15 minutit hiljem kui kirjas oli, kuid olles nüüd Iirimaa ja iirlastega rohkem kursis, tundub see täiesti normaalse hilinemisena. Bussi jõudes olin aga nii väsinud (seljataga üle kuue tunni reisimist ja mitte ühtegi söögipeatust, lisaks eelmisel ööl sain vaid ühe unetunni), et jäin põhimõtteliselt kohe magama. Alles reisi lõppedes suutsin hakata seda Iirimaa ilu nautima, mis mulle sealt akna tagant paistis. Kokku sõitsin siis peaaegu 5 tundi, vahepeal tegime väikse jätsipeatuse ka. Lõpuks ometi sain midagi söömiseks osta (no lennukis ei hakanud kolme eurost minivõileiba võtma) ja ülejäänud reis möödus juba kohalejõudmise ärevuses. Vaene Maris pidi minu hiljaksjäänud bussi oodates seal Corki jõe ääres külmetama.. aga seal ma siis olin, lõpuks ometi!

No niiiiiiiiiiii hea tunne oli Marist näha. Tõesti, mulle tundus et need stjuardessid rääkisid seal lennukis tõtt ("welcome home"). Edasi tegin kõike nii nagu Maris ütles, sest tema on ju siin juba mitu kuud elanud ja enam ei pidanud mina mõtlema, kus mis buss jne. Hea, et ta sai mulle vastu tulla, sest ega Corki rongijaama minek just väga lihtne polnud. Kõndides tuli mulle kohe meelde film "Across the Universe", kuigi see oli osaliselt küll filmitud Liverpoolis ja Iirimaaga mingit seost polnud. Aga olustik oli sarnane, alates suurest räpasest jõest ning lõpetades veidi räämas kuid armsate majadega. Rong Corkist Midletoni ajas mind küll veidi naerma, sest mulle meenutas see pigem maapealset metrood, kui sedagi. Selline pisike mootoriga masin oli. Umbes 20 minuti pärast olimegi Midletonis kohal ning õige pea astusin Marise imearmsasse kodusse.

Peale Itaalias kogetud marmoris ja klaasis elamist tundsin seal Marise juures justkui vabanemist ja kuidagi nagu üllatus oli, et vau, üks kodu võib nii armas ja hubane olla.. Et ei olegi raudväravaid ees ja et köögilaual võib puru olla.. Vaibad on ka maas ja kedagi ei huvita, kui sa jalanõudega toas kõnnid.. Need kolm kuud seal Itaalia lossis olid mu ajud ikka päris sassi ajanud. Pisike ja armas iirlaste kodu oli just see, mida ma sel hetkel vajasin! Ja no Maris pani mulle kohe kuuma vannivee ka jooksma, mida sa hing veel ihaldad. Seejärel kokkasime endale maitsva pastaroa, magustoiduks jäätis ning kõrvale jõime veini. Maris jutustas oma seiklustest aednike ja küttemeestega, mina üritasin vaid naerukrampides ellu jääda. Eks meil kohati tuli ette ka keeleprobleeme, mõlemad ju mitu kuud vaid võõrkeeles rääkinud ja kõik eestikeelsed sõnad ei tule kohe meelde.

Vein joodud, kerge meik ja puhtad riided, taustaks mängimas Dublini poisid bändist The Script ning valmis me olimegi. Uurisin vahepeal Mariselt, et kuidas Iiri tüdrukud peole minnes riietuvad? Noh, nii, et liibuv kleit napilt katab tähtsamad kehaosad ära ning all on kümnesendised kontsad.. ehk siis nagu ameeriklased. Midletoni kesklinna jõudes sain seda pilti kohe ka oma silmaga näha. Tegime kerge pubituuri, ehk siis Marise juhendamisel käisime tähtsamad kohad läbi ja üritasime mõnda live bändi leida. Maris tutvustas mulle ka Bulmersi siidrit, millest sai nüüd kindlasti üks mu lemmikumaid jooke üldse.

Oi, kui armsad need Iirimaa pubid ikka on. No kujuta vaid ette, istume seal kamina ääres ja naudime vaikselt oma jooke. Seejärel vaatan, et oi, isa ja poeg tulevad koos pubisse. Tellivad õlled, istuvad maha ja hakkavad mehejuttu ajama. Sama toimub ka meie kõrvallauas, kus istuvad kolm noort kutti. Maris rääkis, et Iirimaal pidigi kombeks olema, et tuled pubisse, võtad sõpradega üks-kaks õlle ning lihtsalt naudid seltskonda. Ei mingit ringi trallitamist või naiste sebimist (noh, eks seda ka, aga oleneb millises pubis/klubis). Tegelikult ise jõudsime ka lõpuks mingisse suuremasse kohta, kus oli live bänd ja inimesed tantsisid. Muidu kokkuvõttes olin nendest Lõuna-Iirimaa pubidest täiesti vaimustuses - no nii armas, lihtsalt armas..

2011-04-19T22:30:00.002+03:00

Hetkel olen zombie ja kerin kohe magama.. oma voodisse.

Iiri reisist hakkan jutustama lähipäevadel. See retk läks küll täiesti kümnesse ja meenutamist ning kirjutamist on palju. Püsige lainel :)

2011-04-13T15:48:00.005+03:00

Iirlased!!!! "hey liina hows tings cheers 4 the request just lookin at your photos god u r a well traveled girl!!" Cheers for Couchsurfing!!! Laupäevase majutuse otsingud edenevad..

Meil siin Padovas oli aga eile pool ööd torm, välgutas ja paugutas nii mis kole. Täna siis ainult 15-16 kraadi sooja ja natuke pilvi ka.

Leidsin täna lõpuks ometi üles selle koha, kust ma reedel bussi peale peaks minema, et lennujaama saada. Alustasin siis Padova autostazione otsinguid juba eile. Jõudsin omadega välja ei-tea-kuhu, lõpuks juba mingid mustlased pakkusid ennast ennustama ja korra avastasin ennast ka mingist väga nigelast "postkontorist", kust sai Rumeenia poole rekkadega pakke teele saata.. Ja seal, kus interneti ja kaardi juhendamisel bussijaam oleks pidanud olema, oli hoopis autoparkla ja busside pesula. Piletiputka oli raudtrellidega kinni löödud. Mõtlesin juba, et no mis asja, kas ma peangi siia reede hommikul kell pool seitse tulema. Selguse saamiseks läksin siis kesklinna turismipunkti ja sealt sain teada, et juba augustist saati asub bussijaam seal samas kus rongijaam. No tere tali. Ja mitte kuskil seda infot pole uuendatud, ei netis ega ka inimeste peades. Just nimelt, sest kui ma möödakäijatelt küsisin, siis juhatasid kõik sinna niiöelda vanasse jaama.

Täna hommikul asusin siis taas otsinguretkedele, seekord rongijaama suunas. Jah, sealt eest läheb küll vähemalt 20 erinevat bussiliini, kuid mulle vajalikku seal küll kirjas polnud. Läksin siis rongijaama turismipunkti aru pärima.. Sealt juhatati mind veel edasi, sinna, kus siis nüüd see ÕIGE ja UUS bussijaam on. Jah, leidsin oma bussiliini ja ka peatuse üles. Piletiputka on samuti olemas. Ja kui ma õigesti aru sain kirjadest, siis on mul isegi reedel nii vara hommikul võimalik ilusti putkast pilet osta. Kui ma aga valesti aru sain, siis peab lootma jääma, et saab bussijuhiga kuidagi ära räägitud (siin ju bussides vist pileteid ei müüda.. minuteada). Tuleb lihtsalt jalgu trampida ja lennupiletit näidata, sest no muud moodi pole ju võimalik. Tegelikult olen üldse õnnelik, et otsustasin selle autostazione enne reedet üles otsida. Mõtle kui oleksingi kell kuus hommikul sinna vanasse jaama läinud ning alles siis avastanud, et bussi sealt ei lähegi.

Täna vist siis käisin viimast korda siinses jõusaalis. Esmaspäeval jätsin oma treeneriga hüvasti. Jah, tore koht, ühed mu kõige positiivsemad mälestused siit Padovast.. Homme peaks veel Signori piazzalt läbi jalutama. Ja siis ongi aeg kott kokku pakkida........ jne

Täna öösel nägin juba unenägusid, kuidas me lennukiga mingit maailma suurimat turbulentsi pidime läbi elama, aga ma ei kartnud, hoopis julgustasin oma kaasreisijat (ma ei tea kes see oli). Varsti saigi läbi ja siis maandusime lumises Rootsis (vist), kuskil põllu peal, et siis järgmise lennuki peale minna. Aga muidu eriti magada ei ole üldse viimastel öödel saanud, sest niiiiiiiiiii palav on. Ootan juba huviga, et kas Iirimaal saame vihma või tuult või mida.. Mul ükskõik, sest suveinimene ma pole ja 2 nädalat kuumust on piisav olnud :D Tegelt ka!

2011-04-10T22:38:00.005+03:00

Aitäh positiivse vastukaja eest, mulle endale meeldis ka Bolognast kirjutada. Sinna minnes hommikul rongi oodates juba mõtlesin, et miks, oh miks ma ometi märkmiku ja pliiatsi maha unustasin. Oleksite reportaaži saanud. Aga ega mälu väga ei peta, usun et kõik tähtsam sai kirja. Oleks vaid rohkem selliseid spontaanseid reise.. Aga mida ma vingun, ise ju "reisingi" praegu :D Ei tegelt, point on selles, et jube tahtmine on seljakott selga visata ja minna - rongipilet sinna ja tänna, käiks kogu Euroopa läbi. Kunagi, küll kunagi saab.. Siis saab ka rohkem PÄRIS reisimemuaare..

Eile ehk laupäeval tuli Nico mulle külla. Jalutasime Padova tänavatel ringi ja käisime kohalikus botaanikaaias (oleks ma sellele mõttele siis tulnud, kui emps siin oli!!?). Istusime jõekaldal, kari sisalikke ümber meie siblamas ning sõime Signori piazzal jäätist. Maailma parimat jäätist, samal ajal maailmaasju arutades.

Tänase hommikupooliku töllerdasin niisama ringi ja lebotasin murul, siis tegin veits tööd ja õhtupoole sain õnneks vaba aega ning käisime veel mõne sõbraga viimast korda Prato della Vallel istumas. Kutid mängisid kidra ja trummi, selline mõnus meeleolu oli. Täna oli miskine jalgrattavõistlus ka siin, seega kõik oli paksult inimesi täis ja mingi väike kontsert toimus. Nagu fotolt näha võite, näitas kraadiklaas eile 33C, täna oli juba jahedam, nii 21-23C. Hommikupoole oli tuul ka, seega võrreldes eelmiste päevadega ikka külm kohe. Vaatasin ilmateadet, et peale minu minekut lähebki veidi jahedamaks. Väga hea.. täpselt samamoodi olin Prantsusmaalt lahkudes õnnelik - kui mingi paar nädalat oli 15-20 kraadi ringis olnud, siis minu lahkumise hommikul sadas lund. Kole ilm leevendab lahkumise kurbust. Loetud päevad veel ja siis tuleb veel üks väike trip.. Ei tea, mis tunne mul on siis.. vabadus on ju juba käega katsutav!

PS, esimene foto on tehtud Bolognas, seal üleval torni otsas. Mingi rännumees tahtis, et ma temast pilti teeks ja siis ütles, et kui tahad teen sinust ka ja pärast saadan emailile.. so here it is. Ülejäänud fotod on tehtud eile, kui Nico siin käis. (Ma tean, et näen tukata veider välja, aga siin pole lihtsalt muudmoodi võimalik!!)

2011-04-08T22:02:00.016+03:00

Seekordne postitus tuleb teemal Bologna. Käisin ka siis lõpuks ometi selles paljukuuldud linnas ära ning mulle jättis see koht väääägagi hea mulje. Enne aga kaks vabandust: esiteks, postitus on võibolla liiga pikk (kirjutasin, parandasin, lisasin pilte KAKS TUNDI) ja teiseks, tegin fotod telefoniga seega mingit head kvaliteeti sealt loota pole.
Alustaksin oma juttu eilsest õhtust. Alguses oli mul plaanis jääda Bolognasse ka ööseks, ühe Maarja tuttava juurde, kuid siis rääkisin ühe teise Maarja tuttavaga, kes ütles, et "oh kle ma tulen laupäeval Padovasse..". Seega mõtlesin, et teeks Bolognast vaid ühe-päeva-reisi ja siis laupäeval olen selle teise sõbraga siin Padovas.

Ja siis ma ei suutnud ära otsustada, et kas üldse on mõtet minna Bolognasse.. Võitlus minu peas, eile õhtul: "Vaba päev on, ei viitsi Padovas passida.. läheks siis ikka Bolognasse? Aga rongipilet ju maksab ka.. Aga mida ma siis Padovas nii pikalt teeks? Aga ei viitsi vist ikka sinna Bolognasse ka üksi minna.. Äkki seal polegi nii palju huvitavat, mida näha? Piazzad ja kirikud jälle.. Aga teised on ju nii palju sellest linnast rääkinud, pidavat äge olema.. Kas minust saabki "the girl who never went to Bologna"? Äkki ma ikka lähen kunagi teine kord, teistega koos, siis on ikka ägedam.. Aga ma olen ju nii lähedal Bolognale, millal mul jälle see võimalus avaneb?? Ah deem, need rongipiletid ju maksavad.. Ja ma ei viitsi JÄLLE üksinda reisima minna.. Lavinia ka ei saa minuga tulla ja couchsurfingus vastasid vaid mingid kahtlased inimesed.. Aga mida ma ikkagi Padovas nii pika päeva teeks? Mhhh, vaba päev on ju, Liina, võta midagi asjalikku ette!" Ja ma ei suutnudki magama jääda, kuna vaidlesin iseendaga. Passisin silmad lahti voodis, kuni kell kaks otsustasin, et loen netist veel Bologna kohta. Äkki leian midagi põnevat, mis mind sinna minema motiveeriks. Lugesin siis erinevaid reisimuljeid ja isegi Bologna ajalugu. Magama jäin siiski mõttega, et no okei, ma äratuskella ei pane ja vaatab kaua magan, selle järgi otsustan.. ning olin suht kindel, et ärkan liiga hilja ja siis lähen hoopis jõusaali ja hiljem Prato della Vallele lebotama.

Hommikul tegin aga paar minutit enne kümmet silmad lahti, kuna kuulsin alt lapse kisa ja seejärel nägin aknast ka pilves taevast. Enam ma ei kahelnud sekunditki - BOLOGNA!!! No mida ma siin Padovas passin, endal viimased päevad Itaalias ja tööl pole ka ju täna vaja olla! Peale kiiret dušši ja hommikusööki punusin siis kaks palmikut ümber pea (kuna ma ei saa enam päevitamise tõttu tukka ees kanda), viskasin paar brioche saiakest kotti, tennised jalga, zenit kaamera üle õla ja minek!

Kolm korda võite arvata, kes mulle rongijaamas piletit müüs. Küsis siis naerul näoga, et "noh, üksi lähedki Bolognasse või? Kas su pere läks nüüd koju? Kas sina jääd ikka nüüd siia? Aga millal sa koju lähed? Kust sa üldse pärit oled? Aaa, Russia!" No mina ei viitsinud oma olematu itaalia keelega talle seletama hakata, et Eesti ei võrdu Venemaa.

Sõit Bolognasse oli põnev, kuna ma pole veel kordagi Itaalias rongiga lõuna suunas läinud. Alguses kulgesid mööda ühte külge mäed ning sõitsime ka ühest pikast tunnelist ehk siis mäest läbi, mis pani mu kõrvad korralikult lukku. Sain näha palju viinamarjakasvandusi, viljapõlde, kartulipõlde, maamajakesi, lehmi, hobuseid.. Passisin vist nagu tola seal aknast välja. Aga nii ilus oli. Korra pidime mingi teise rongi mööda laskma ja seetõttu seisime umbes viis minutit, keset põldu, kellegi aiamaa kõrval. Vaatasin, et kartulid ilusti õitsesid seal juba.

Esimese asjana Bologna jaama jõudes märkasin San Luca basiilikut seal kõrgel mäe otsas. Kuni selle hetkeni oligi tegelikult see ehitis mu reisi eesmärk. Nimelt kulgeb San Lucani 3,5km pikkune sammaskojast tee. Lugesin selle kohta palju ja kohutav tahtmine tekkis ise seal ära käia, sest vaade pidavat vapustav olema, nii Bologna linnale kui ka Appenniini mäestikule. Ühtlasi saaksin siis ka süümekatest lahti, et täna trenni ei teinud, kuna netikommentaarides räägiti, et üles jõudmine võtab ca 2 tundi aega. Ei tea.. ma millegipärast arvan, et need olid vanainimestest turistid. Ülesmäge küll, kuid 3,5km ikkagi ei tohiks nii kaua aega võtta. Ja allatuleku kohta öeldi, et ca 40 minutit. Seega olin täna ka natuke mures, et kas ma ikka rongi ajaks tagasi jõuan, et enne pimedat koju jõuda. Sest sinna sammaskäigu alguseni jõudmiseks oli ju vaja kõigepealt kesklinna jalutada ja sealt miskine buss võtta.

Rongijaamast ma infopunkti üles ei leidnudki, kuid olin nagunii juba varem netist Bologna kaarti uurinud ning umbes-täpselt endale selgeks teinud, kuidas sinna keskväljakule jõuda. Kõigepealt vasakule, siis paremale, siis mingi via I... Üles leidsin! No tegelikult, lihtsalt inimmassi kannul kõndides jõuaks iga tolvan sinna kesklinna.

Minu üllatuseks (kuidas see mul küll eileöösise suure uurimustöö tulemusel märkamata jäi?) jõudsin otse kuulsa Neptune purskkaevu juurde välja. Mul jäi enne mainimata, et Bolognas oli täna 28C sooja. Võite ette kujutada, kuidas ma päikese käes sulasin. Ühesõnaga, seal Neptune juures oli väike tuuleiil, mistõttu pritsis purskkaevust vett välja ja te võite kujutada, kui mõnus seal seista oli ning ennast jahutada!

Neptune purskkaev asub siis otse piazza Maggiore'l ehk linna keskpunktis. Sinna jõudes olin juba aru saanud, et San Luca juurde ronimiseks mul täna aega ei jää (aga kunagi teen selle kindlasti ära!!), kuid samas tekkis mul suur uudishimu linnapeal ringi käia ja vaatamisväärsustega tutvuda. Esimesed emotsioonid Bologna linnast sõnastaksin nii - mõnus kaootilisus. Just nimelt mõnus, kuna kõik oli tegelikult kontrolli all, kuid siiski veidi korrapäratu (liiklus, inimmassid). Padova on selle kõrval lihtsalt üks rikkurite ärahellitatud linn, kus kõik korralikult riides käivad ja etiketi kohaselt käituvad.

Tahtsin kuulsad Bologna tornid üles leida, kuid linna kaarti mul ikka polnud. Nägin tänavalt neid torne ja otsustasin sinna suunas jalutada, kuid kuna Bolognas on tänavad kaetud üle 40 kilomeetri ulatuses sammaskodadega, siis õige pea kaotasin need tornid silmist. Sammaskojad on siis ehitatud niiöelda majade pikenduseks, et rohkem inimesi mahutada ja ühtlasi kaitsevad need ka vihma ja päikese eest. Aga tagasi tornide juurde.. küsisin siis mingi hetk ühelt naiselt teed ja sain teada, et olin juba pikalt mööda kõndinud. Oleks ikka pidanud vist kaardi endale muretsema.

Olen Asinelli tornide müüdist teadlik - et kui sinna ronida õpingute vahepeal, siis ülikooli ei lõpeta. Võiks öelda, et ma olen tavaliselt küll selline "musta kassi kartja", kuid seekord sai adrenaliinilaks ning uudishimu võitu. Tahtsin tõestust sellele, et Bologna on "punane" linn. Mitte kommunismi mõttes (kuigi see vist vastab ka mingil määral tõele, kuigi ma täpselt ei tea, poliitika mind ei huvita), vaid majade katuste värvi tõttu. Esimest sammu sinna torni sisse tehes tekkis väike kõhklusmoment, kuna nägin juba ette, et tulemas on ringtrepp kitsas kivist käigus. Võtsin siis südame rindu ja mingile mehele sappa ning hakkasin astuma. Minu õnneks asendus see tunnelisarnane käik õige pea ruumikamate treppidega ja ülesminek möödus kiirel sammul. See mees, kellel kannul alguses läksin, jäi juba esimestel astmetel ähkima ja puhkima. Mingi hetk sain ka ise aru, et täna küll trennist puudumise tõttu süümekaid ei pea tundma. Kui õigesti mäletan, siis Asinelli torni on üle 300 astme, kuid võin vabalt ka eksida.

Üles jõudes avanes loomulikult võimas vaatepilt. Nagu alati kõrgustes turnides. Jah, Bologna on "rosso" ehk punane. Täies hiilguses oli näha ka Appenniini mäestikku ja San Luca basiilikut. Üleval puhus soe tuul, tõmbasin igaks juhuks pikad varrukad peale, kuna nahk oli treppidest turnimise tõttu märg. Seal üleval olles ning vaateakendel kõõludes mõistsin, et kõrgused pole mulle probleem. Ma lihtsalt nau-ti-sin seal üleval olemist, vaadates unistavalt silmapiiri ja pilvi. Täpselt selline mõnus tunne tuli sisse, nagu NY Empire Buildingus või siis Hollandis Utrechti kirikutornis. Adrenaliin? Vabadus? Silmailu?

Tagasi alla jõudes läksin taas piazza Maggiorele, et lõpuks ometi turismikeskus üles otsida ja endale kaart saada. Selle asemel leidsin mingi ülikooli infopunkti ja sain endale pisikese taskukaardi, mis tähistas põhilisi õppehooneid. Asi seegi! Teadsin ju umbmääraselt, kus mis asub, lihtsalt tänava nimesid ei mäletanud. Läksingi siis seda niiöelda ülikooli põhitänavat vaatama, via Zamboni. Midagi erilist seal polnud, minul tekkis aga vajadus WCd külastada. Vihkan seda, et WCs käimiseks peab kuskil kohvikus midagi võtma ja alles siis tohid seda ruumi külastada. Ühtegi avaliku WC silti ma ka ei näinud. Põikasin korra McDonaldsisse, äkki neil ikka saab? Aga ei - WC ukse kõrval oli klaviatuur ning silt, et "teie WC sissepääsu kood asub teie ostutšekil". No tule taevas appi, vetsus käimiseks ma nüüd küll McDonaldsist midagi ostma ei hakka. Okei, aga kuna ma kõndisin ju ülikooli tänaval, tekkis mul mõte - siin on ju õppehooned! Ja õppehoonetel on WCd! Nii jalutasingi nagu oma inimene Bologna ülikooli õigusteaduskonda sisse. No mis sa teed, häda tahab ju lahendamist. Tänu sellele käigule nägin ka mõned auditooriumid ära ning nendesse kogunevaid üliõpilasi. Kultuurikogemus missugune.

Nonii, järgmine sihtpunkt. WCs käidud, nüüd võiks lõunat süüa. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja hakkasin ikka mööda via Castiglione't astuma. Umbes 10-15 minuti pärast olingi Margherita aiaväravate ees. Sinna jalutades nautisin veel Bologna ilu ja tänavaelu ning läbisin ka ühe linnaväravatest, nimelt porta Castigliene. Giardini Margherita on vist päris suur, kuna nägin seal nii jooksjaid kui ka jalgrattureid. Mina väga palju ringi ei kõndinud vaid peale pisikest tiiru istusin puude varju murule ja lasin varbad õhutusrežiimile. Otse minu ees istus puu najal üks hipistiilis tüdruk, luges raamatut (ehk siis arvatavasti õppis) ja muudkui nuuskas oma punast nina. Minust paremal olid kaabuga poiss ja kleidiga tüdruk, istusid tekil ja suitsetasid. Minust tagapool olid veel üks poiss ja tüdruk, kel jagus silmi vaid teineteisele. Ja siis minust eespool oli veel üks päääris ülekaalus bikiinides tüdruk, nahk täiesti lubivalge, kuid määris endale asjalikult päikesekreemi peale ja süvenes siis raamatutesse. Bologna kolmesaja tuhandest elanikust moodustavad tudengid ju 80 000, pole ime, et linn noorukeid täis on. Mina aga asusin oma saiakesi sööma ja seejärel tuli seal murul lamades isegi uni peale ning lasin hetkeks silma looja. See sai kindlasti mu "mõnusate hetkede" toppi.

Tagasi kesklinna kõndides pöörasin huvi pärast mingile väiksemale tänavale ja möödusin täiega põnevast veinirestoranist. Huvitav oli veel see ka, et mõned Bologna tänavad kulgesid veidi üles ja siis jälle allapoole. Eks mägede lähedus annab tunda või siis ma olen lauge Padovaga nii ära harjunud. Enne rongijaama poole suundumist astusin veel ka San Petronio basiilikasse sisse. Hea jahe oli seal. Tuleb tunnistada, et Bolognast äraminek oli kurb, kuna nüüd ma tõesti mõistan, miks see linn mu sõbrannadele nii palju sümpatiseerib. Rongijaama jalutades jõudsin ka arusaamisele, et üksinda võib küll vahel kurb olla reisida, kuid tänase päeva jooksul ei tulnud mul kordagi pähe, et "oh oleks mul sõber kaasas". Absoluutselt mitte. Olin enda tegevusplaanist niivõrd vaimustuses ja tegin kõike oma tempo ja tahtmise järgi. Mõnus päev oli! Lihtsalt mina ja Bologna. Ja siis see rongisõit tagasi koju ning päikeseloojang...

2011-04-07T23:12:00.004+03:00

Täna lapsega Prato della Valle murul mängides märkasin järsku midagi veidrat - üks mustanahaline naine käis ringi ja üritas ehteid maha ärida. Neid "müügimehi" on seal Prato della Vallel loomulikult mustmiljon, aga siiamaani olen näinud vaid meessoost immigrante. Jõudis siis see naine ka minuni ja kuna tal paistsid päris põnevad käepaelad, küsisin, et mis hind neil ka on. Ja sinna ta istus, minu ja lapse kõrvale, ning laotas kõik ehted murule.

Nagu muuseas hakkasime seal siis juttu rääkima. Mu itaalia keelest saaks vist ikka asja. Tegelikult, miks me teineteisest hästi aru saime oli kindlasti seetõttu, et itaalia keel pole meie kummagi emakeel. USAs elades oli ikka nii, et vahetusõpilased ehk inglise keelt teise keelena rääkivad inimesed said teineteisest alati perfektselt aru, samal ajal kui ameeriklased ise meid tihti ei mõistnud. Niisiis, selle naisega pusisime täna mõlemad oma itaalia keelt ning täiesti kindlalt rääkisime oi-kui-kohutavate vigadega. Aga kuna ka tema ei osanud alati sõnu õigesti pöörata vaid kasutas algvormis nagu mina, siis saime täiesti vabalt teineteisest aru.

Miks ma seda juttu siin üldse kirjutan, on see, et algusest peale kui ma kaugemal seda naist nägin, miski nagu lummas mind. Mitte ainult see fakt, et näen naissoost immigranti, vaid miski tema olekus. Hiljem mõistsin, et ka laps oli kogu selle aja vait, toetas käte ja lõuaga mu põlvele ning lihtsalt vaatas naisele otsa. Hea aura? Imevõimed?

Ja kõik need ehted, mis ta väidetavalt ise teinud oli.. noh, mina vähemalt uskusin teda. Eriti kuna need käevõrud ja kaelakeed nägid väga omapärased välja. Ja ta ise nägi ka selline välja, et kõik on tema kätetöö. Hoidsin oma käes väga huvitavat, kuid kaalult rasket kaelakeed, mis oli kookosepuust tehtud. Nägin, milliseid nippe ta käepaelte valmistamisel kasutanud oli. Naisele tegi aga rõõmu, kui ta avastas, et minu käe- ja pahkluu paelad on mu enda punutud. Äkki pani teda imestama, et keegi kuskilt tundmatust riigist, mis asub kaugel põhjas, oskab sama võtet? Ei tea.. Ja miks ta üldse minu vastu huvi tundis ja ainult äri ei ajanud? Mina olen põhjast, viibin Itaalias lihtsalt töölisena, tema on lõunast, viibib Itaalias et äkki, ÄKKI on siin parem elu..

Igaljuhul, minu ranne sai uue paela - selline paksem, kuid lihtne kude, musta ja sinise värvitooniga. Mina sain imevõimega käepaela (või noh, vähemalt ma ise usun seda..) ning tema 2 eurot. Võrdne diil.

Muidu naise nimi oli (kirjutan häälduse järgi) Tšaara (Ciara? Chara??) ning pärit oli ta Senegalist. Jäin talle veel pikalt järele vaatama.. jah, miskit oli temas teistmoodi.

2011-04-05T23:12:00.008+03:00

Unustasin eelmisesse postitusse lisada, et lõunaajal tabas mind koduukse ees (aiast majja minnes) üllatus. Või siis pigem ehmatus, kuna minu ees siblas üks priske sisalik ja ta ei suutnud otsustada, kuhu poole minna. Nädal tagasi perega pargis olles nägime ka ühte, aga see oli veidi väiksem. Tean, et nad pole ohtlikud, kuid välimus ja liikumiskiirus tekitavad minus ikkagi vastikustunde. Ja siin nad elavad, kesklinna kortermaja aias.

Muidu on mul viimased paar õhtut ja lõunat olnud täis palju asjaajamist. Ikka tuleviku nimel. Hetkel organiseerin kahte reisi korraga. Noh, üks tegelt on veel ebatõenäoline ja see tuleks veel eriti lühike ka. Nimelt on mul see reede täispikk vaba päev ja mõtlesin minna Bolognat avastama ning vabriku toomase sõpradega tutvust tegema. Teda ennast seal kahjuks pole hetkel. Saatsin isegi paar CS kirja laiali, eks näis, kuhu ja kas sel reedel rändama lähen või ei. Isu on küll suur ja vaba päevaga peaks ju midagi asjalikku ette võtma. Tegelikult tahaks kangesti kuskil mere ääres või siis mägedes ära käia, aga üksi rongiga on sellist asja vist suht võimatu ette võtta.

Järgmine reede alustan siis selle teise reisiga. Eestisse jõuan aprilli lõpuks. Miks minna otse, kui saab ka ringiga :) Niisiis olen kõvasti uurimistööd teinud ja reis Iirimaale tõotab tulla üks korralik rändurite ettevõtmine. Alustan rahulikumalt, sõites Marise juurde Corki (ja nautides bussiaknast Iirimaa ilu, loodetavasti!) ning veedan öö tema perega. Seejärel saame Kauriga Dublinis kokku ja üks korralik Dublini nädalavahetus võib alata. Peale seda reisu tõuseme kindlasti rännumehe staatuses kõrgemale, kuna plaanis on traditsioonilised backpackerite ööbimislahendused. Esimene öö couchsurfing, teine öö naridel noortehostelis ja kolmas öö lennujaamas. Tõotab tulla põnev. Pean täna veel hunniku kirju laiali saatma ja hosteli ära bookima, siis saab hakata päevaplaani ning "must see" nimekirja tegema.

Seejärel maandun Eestisse. Alguses tundus muidugi veider, plaanisin ju kuni suve lõpuni välismaal olla. Nüüd hakkan selle mõttega üha enam harjuma ja minu rõõmuks on viimasel ajal mu postkasti potsatanud vägagi vajalikke kirju. Plaane ning pakkumisi õnneks jagub, loodan, et nii mõnestki neist saab asja. Mul endal on ka juba järgnevateks kuudeks päris mitu ideed. Seega lõppude lõpuks tundub, et mu siinsest töökohast lahtiütlemine avas veel põnevamad uksed, kuna viimasel ajal ma ainult nuputan ja planeerin.

Kui aga sellest suurest organiseerimispalavikust nüüd asja ei saa, siis Bullerbi hipidele kohaselt hakkan sel suvel porgandeid kasvatama ja oma reise memuaarideks kirjutama, vohh!

☼ Päikest ☼

2011-04-04T23:33:00.007+03:00

Tänane päev osutust oodatust veidi huvitavamaks, seega.. alustame kella 7.50-st hommikul, kui mul äratuskell helises. Ega väga ei tahtnud ennast üles ajada küll, sest öösel olin havasti maganud, kuna laps nuttis üle kogu maja (paaril viimasel päeval ka oksendas mitu korda ja köhatas pidevalt, nüüd käis arsti juures ja diagnoositi taaskord kõrvapõletik). Peale paari minutit võitlust iseendaga sain ennast lõpuks voodist välja aetud ja olin õige pea all hommikust söömas. Noh, mitte päris, kuna jõin ainult veidi jääteed ja sõin ühe energiabatooni. Aga muidu mulle meeldib hommikul vara ärgata, rõduuks avada ja siis üksinda oma rohelist teed juua. Niisiis, kell pool üheksa olin juba jõusaalis, kus algas traditsiooniline vanade inimeste hommikuvõimlemise tund. Mitte, et ma seal osalenud oleks.. ma mässasin ikka masinatel.

Kella kümne ajal koju jõudes ja tööpäeva alustades tegin siis oma hommikuse rohelise tee ja küpsised ning peale lapse söötmist asusime jalutuskäigule. Täna oli nii veider ilm juba hommikust alates. Taevas olid nagu pilved, kuid siiski oli palav ja õhk oli väga lämbe. Selline uimane jalutuskäik oli meil täna, ma pidin dressikaga oma õlgu ka kaitsma (minu uus nimi on Estonian Lobster, autoriks vabriku toomas..), seega oli ikka väga palav olla ning varase ärkamise ja kehva une tõttu ajas ka haigutama. Laps polnud ka just kõige helgemas tujus ning kippus isegi jalutuskäigu ajal vinguma, mida ta tavaliselt ei tee. Lõpuks leidsin lahenduse - istusime murule maha, andsin talle vankri küljest mänguasjad ja seal ta siis oli, poollösakil minu peal, kõrinatega mängides ja muru välja kiskudes. Aga eks ta selline haiglane oli, sellepärast polnud ka tal erilist energiat ringi marssida.

Pealelõunal, kui laps magama läks sain mina vabaks ja otsustasin täna veidi veel poodides ringi vaadata. Tobe komme on see, et kui reis hakkab lõppema, siis tuleb "veel viimased asjad mälestuseks osta" või siis, "seda ju mujal kindlasti pole!". Aga täna panin küll kümnesse. Uskumatu küll, aga linnapeale jalutades otsustasin oma tänavat mööda teisel pool teed kõndida ja siis jäigi mul silm peale ühele pisikesele, kuid huvitavale poele. Siit minu majast umbes 50 meetri kaugusel ja ma polnud seda kunagi varem märganud. Tegemist oli nagu second hand poega, kuid riided pärinesid Aasiast (põhiliselt Nepaalist ja Indiast). Palju kaubast oli ka tuttuus. Mõtlesin, et selle poe nimi võiks olla "Kiq paradiis". Kõiki riideid vaadates mõtlesin, et näe, see on ju Kaire mis Kaire. Siiski suutsin ka ennast veidi selle shopingu käigus säilitada ja mitte päris Kairemuunduda. Mõtted liikusid loomulikult ka Maarjale ja tekkis soov Bullerbi hipide plaani täiendada.

Oma steriilsest ja vaid klaasist ning marmorist koosnevast kodust välja saades oli see pood justkui teine maailm. Viiruk, värvilised seinad ja muhe muusika. Tšillisin seal ikka tükk aega, sain vist alateadlikult teraapiat. Tegelikult peaks veel mainima, et kuigi tegu oli niinimetatud second hand poega, siis hinnad seda küll ei kajastanud. Olin oma avastusest aga nii sillas, et polnud raasugi kahju veidi rohkem välja käia selle eest, mida juba ammu otsinud olen. Müüja oli ka õnnelik, et ma seal niimoodi korralikult shoppasin. Kui lõpuks vaid 3 asja välja valisin, tundus nagu loogiline vabandada, et ma ostaks küll rohkem, aga mul kohver juba täis.. Müüja (ja poeomanik?) võttis seda loomulikult kui komplimenti ja vastas sooja naeratusega "thank you!".

Kuna kell oli veel vähe ja koju ma minna ei tahtnud, siis töllerdasin veel veits linnapeal ringi. Õhk oli nüüd juba päris paks ja kohutavalt lämbe. Kella kuue ajal sain Laviniaga kokku, tegime piazza Signoril ühed gelatod (cocco ja ricotta&miele nämm nämm). Selleks ajaks oli tekkinud väike tuuleiil ning taevasse hakkas üha enam pilvi kogunema. Peale jäätist jalutasime ringi ja kohtasime kogemata Lavinia tuttavaid (nii juhtub iga kord kui koos oleme).

Seekord aga tutvustas Lavinia mulle ühte kohta, mida turisti silm kindlasti ei avastaks. Nimelt seal Palazzo della Ragione turul (see suur hoone, kus Margitil liha-kala-juustu segalõhnast süda pahaks läks), täpselt lihaleti vastas, asub üks hästipeidetud baar. Selle koha teeb aga eriliseks see, et nad ise teevad veini ja müüvad seda siis 80 senti klaas. Esmaspäeva õhtu kohta oli seal päris palju rahvast. Üldse olen ma hakanud siin mõtlema, et kas Padovas inimesed tööd ei teegi või koolis ei käi? Esmaspäeva hommikul kell 11 lebotatakse ja mängitakse kitarri Prato della Vallel ning nüüd kell 7 õhtul juuakse rahumeeli veini. Igaljuhul, mida ma teile öelda tahtsin, oli see, et täitsin Maarja käsu. Tegime väikse veini - imehea veel pealekauba. Otse lihaleti ees, kus samal ajal toorest seakintsu raiuti. Olles oma 80 senti maksnud veiniklaasiga peaaegu lõpule jõudnud, kostus järsku üks suur pauk ja kõmakas..........

..ning algas torm! Paar välgatust ja pauku tuli veel ning siis algas räige vihmasadu. Padovas õnneks pole karta, et tänaval jalutades märjaks saaksid, kuna siin on kõik tänavad kaetud (no mitte kuidagi ei oska seda eestikeelsetesse sõnadesse panna.. lisan seletuseks ühe foto). Saime veel mõne Lavinia sõbraga kokku (kohtasin juba viiendat Alessandrot oma elus) ning istusime veits ühes teises baaris ja jõime spritzi. Tegelikult, ega mina seal kaua olla ei saanud, kuna pidin kell 8 kodus olema. Selleks ajaks hakkas vihm ka lõppema ning õhus oli taas värskust tunda. Esimene suvetorm on üle elatud.

2011-04-03T23:21:00.003+03:00

Siin siis paar fotot sellest ajast, kui mu pere Itaalias oli. Autoriks Liis ja noh kvaliteedist võite aimata, et tal võimsam aparaat. Nii palju kui mina neid pilte nägin, olid kõik vapustavad, aga ma ei hakka oma blogist Liisi kunstinäitust tegema, seega vaadake mind. Mina Itaalias, siis kui Liisil vetsupaus oli!

2011-04-02T22:57:00.007+03:00

Vabandan juba ette ära nende ees, kes hetkel Eestis lumega võitlevad. Nõrganärvilistel mitte lugeda!!

Suvi on saabunud. Ärkan igal hommikul enne õiget aega üles, kuna nii palav on ja imeilus päike särab aknast sisse. Kraadiklaas näitas täna kuni 24C ja nii iga päev. Selge sinine taevas ning mõnus soe tuuleiil. Nägu on mul tedretäpiline ja õlad punased, maikapluus selga päevitatud. Kahju, et mul siin kuskil õiget päevitamise kohta pole.

Itaallased ise muide pole üldse kärmed jopesid seljast viskama. Mina aru ei saa, paljud käivad ikka veel saabaste ja mantlitega, sallid kaelas. Eestis oleks selle ilma peale ammu juba kõik inimesed plätudes ning rannavees sulistamas. Aga kui võtta arvesse, et itaallaste suvi algab kolmekümnest soojakraadist, siis võib nendest aru saada. Samuti kahtlustan ma, et lühikese "talveperioodi" tõttu tahavad nad talvemoodi (või sügis- ja kevadmoodi) võimalikult kaua kanda, sest kogu ülejäänud aasta peab ju õhukeselt riides käima. Ei mingit saabaste ja sallide-mütside miksimist. Seetõttu pole +24C nende jaoks midagi erilist. Mõtlesingi, et kui väljas oli +21C ja mina t-särki kandes läbi linna kõndisin, et miks mind siis kõikjal vahiti. Sõna otseses mõttes, kõik vaatasid, nagu ma oleks mingi imelik. Aru mina ei saa, kuidas neil itaallastel pikkade riietega palav pole?!

Neljapäeval pidin jooksmise lihtsalt pooleli jätma, kuna enam ei suutnud. Päike lämmatas! Täna otsustasin, et lähen kella 10 ajal hommikul, ehk on siis veidi jahedam. Aga ega väga palju kergem polnud, sest kraadiklaas näitas juba üle kahekümne. Põlvpüksid on sellises olukorras liiast mis liiast. Ja siin lühkareid ju kanda ei tohi.. ei pidavat kombekas olema. Isegi mitte suvel. Uurisin siis, et mida naised suvel kannavad, kuidas nad selle kuumusega ellu jäävad? Kleite! Aga mitte kunagi lühkareid. Joostes pidavat see liiga palju tähelepanu ligi tõmbama ning tänaval ei pidavat see viisakas olema. Olen hakanud kahtlustama, et see on vaid "upper-class" nõue. Mina ei usu, et naised lühikesi pükse siin suvel ei kanna. See oleks küll diskrimineerimine.

Täna lõuna-ajal läksin päikese kätte õppima, kuid õige pea tuli lebo tunne sisse ja aju lakkas töötamast. Istusin ühe vanaaegse kuju all, kus on trepiastmed. Mõtlesin, et ahh selg väsib ära, peaks midagi ette võtma. Kõndisin siis mõned astmed ülespoole ja toetasin selle vanaaegse kuju najale, kedagi teist seal kõrgel nagunii kunagi ei istu. Päike lõõmas nagu segane. Kui olin seal umbes pool tundi silmad kinni lösutanud, ilmus mu kõrvale üks päevinäinud hipi. Mul tuli kohe meelde Epp Petrone südameraamat, kuna see vanamees nägi täpselt samasugune välja nagu Epp oma tegelast kirjeldanud oli - pikad hallid juuksed, tumepruuniks päevitunud krobeline nahk, laiad rohelised püksid ja räbalad plätud. See elu näinud hipi ronis siis sinna üles mu kõrvale ja ütles, et noh, ma tulen ka istun siia. Järgmised pool tundi lösutasime kõrvuti seal ajaloolise kuju najal, hipi tõmbas mingit veidra lõhnaga piipu ning päike lõõmas. Mul oli kohutav tahtmine tennised jalast võtta, sokid minema visata ja teksapüksid üles kerida, kuid ei hakanud alumisi istujaid juustuhaisuga ärritama. Varsti hakkas vana hipi ära minema, viskas oma mütsilotu pähe ja ütles mulle, et kuule ära liiga kaua siin ole, muidu oled pärast punane.

Täna pärastlõunal olin üksi kodus ja õppisin oma kirjutuslaua taga. Aken oli pärani lahti, seljas lühikeste varukatega pluus, kuid ikka veel higi voolas. Vot just nii palav meil siin praegu ongi. Arvan, et minu bioloogiline kell on täiesti nässus omadega, sest hommikul ärgates ja lahtise rõduukse taga hommikust süües tunnen, kuidas magus suveõhk minu ümber keerleb. No küll on mõnus.

Homme lähen plätusid ostma.

Aaa ei, mitte homme vaid esmaspäeval, kuna pühapäeviti on poed Itaalias suletud.

2011-03-30T21:52:00.006+03:00

Eilne päev möödus pargis päikest võttes, siis edasi läksin mina tööle ja ülejäänd kamp vist hotelli puhkama ja siis sööma (Liis ja Margit proovisid esimest korda elus gnocchi'sid!). Päike läheb siin aina soojemaks ja juba suve tunne on peal. Täna oli kraadiklaas 21-22 kandis. Eilsest õhtust veel, istusime niisama jõe ääres (taas päikse käes) ja jälgisime kohalikke. Hiljem Prato della Valle'l saime igaõhtuse koeranäituse osaliseks (arvatavasti on Padovas mood, et mida erilisem tõug ja erilisem välimus, seda "ägedam" omanik on).

Eile õhtul pakkisin ka enda kohvri kokku. Ei, ära ma veel ei lähe, kuid saatsin suurema osa asjadest Eestisse tagasi. Nüüd ootab ees katsumus - 3 nädalat käsipagasiga. Jätsin siia trenniriided ja ka ilusamad riided järgmise reisi jaoks (see veel saladus:)) ning mõned mõttetud hilbud millega last valvata ja mida ma pärast eriti kaasa ei viitsi vedida. Raamatud, kosmeetika, fotod raamides, erinevad jalanõud, talvejope, kevadmantel - kõik need ootavad praegu koduteed Orio al Serio lennujaamas. Päris huvitav oli niimoodi asju jaotada ja mõista, et kõike ju tegelikult pole vaja. Noh eks siinne ilm aitab suuresti kaasa ka.

Hommikul kella 10 ajal jalutasime Margitiga hotelli, et veel kohvrite vahel mõned asjad ära jaotada. Seejärel natuke päikesevõtmist Signori piazzal ning asusimegi oma kodinatega teele - suunaks taas rongijaam. Kõva 2-3 kilomeetrit kõndimist oli, nelja inimese peale 2 kohvrit (15kg) ja 3 käsipagasit (kuni 10kg), kuid arvestades seda et üks on rase, teine pensionile lähenev ja kolmas lihtsalt vingub, siis läks meil see pikk jalutuskäik isegi õnnelikult. Naljakas on ikka saata oma kallis kohver ära. Välismaal olles, kui koduigatsus peale tuleb, on hea kohvrit vaadata ning unistada pakkimise päevast. Nüüd mul pole enam oma kleepsulist kohvrit. Noh, matkakott ajab ka asja ära ja tegelikult annab veelgi enam motivatsiooni - teadmine, et õige pea saan selle endale selga vedida ja teele asuda, on nii mõndagi väärt.

Rongijaamas müüs mulle piletit täpselt see sama naine kes oli seal leti taga Veneetsiasse ja Veronasse minnes. Ütlesin buongiorno ja tema vastas selle peale rõõmsa näoga, et noh, kuhu siis täna minek? Edasi järgnes seletamine, et ma ikka kolme piletit tahan nelja asemel, ja et ikka üks ots mitte edasi-tagasi. Lõpuks kui ta mulle Brescia piletid ning raha tagasi andis, sai uudishimu sellest naisest võitu ning ta küsis, et kas sa lahkud nüüd? Ei mina jään siia, aga perekond läheb ära..

..ja nii lehvitasingi oma emale ja kahele õele seal rongi akna taga. Leidsin koti põhjast isegi vana kasutatud taskurätiku, et lehvitamisest ikka viimast võtta. Oleks küll tahtnud nendega koos minna, kuid samas jään hea meelega veel kaheks nädalaks Itaaliasse. See koht meeldib mulle siin, eriti see linn ning loomulikult ilm. Ainuke "aga" on mu siinne perekond.

Viimastel päevadel oli õhus palju pinget ja asjade üle arutamist. Kaks nädalat tagasi teatasin neile, et lahkun ning nemad suhtusid mõistvalt ning ütlesid, et mõtleksin kuni märtsi lõpuni. Ja jätsid ka mulje, et lahkumiskuupäev on täiesti minu otsustada, et kui ikka vaja minna, siis võin seda ka homne päev teha. Nüüd, kui nad teada said, et ma natuke rohkem kui kahe nädala pärast ära sõidan, tekitati jälle selline draama, et johhaidii. Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ema ja suurem õde mu siinset kodu ei näinudki ega perega ei kohtunud. Külalislahke põhjamaalasena tundus nende käitumine lausa solvanguna, olid ju nemad need kes kangesti mu perekonda siia külla kutsusid. Muide, pidin oma ema ja suurema õe hotelli paigutama, kuna kui nad reaalselt lennupiletid ära ostsid, hakati järsku kokutama ja põhjusi leidma, miks nad ikka siin ööbida ei saa. Külalislahkus missugune, eks.

Draamat siin jagub, kuid täna saab vist lõpuks ometi natuke rahulikuma närviga magama minna. Ema on küll terve päeva vaiki olnud ning ainult lapsega seotud asju rääkinud (tema pole varem kunagi selline olnud, alati kaitseb mind ja on niisama tore). Isa oli õhtul järsku suur sõber ja tahtis ära leppida. No saa siis nüüd aru, kes siin majas kahepalgeline on. Muide selle draama vahepeal arvasin juba, et äkki nad ostavad mulle nüüd kohe uue lennupileti ja saadavad mu koju ära. Aga ei, neil on mind vaja ja mul on raha vaja. Kaks nädalat, saame hakkama. Päike ja trenn, päike ja trenn, päike ja trenn! Igas halvas on midagi head.

Hetkel istub mu päris perekond Bergamo lennujaamas ja ootavad hommikust lendu. Kokkuvõttes nägid nad siis ära Padova, Veneetsia, Verona ja Bergamo. Kogu reisi vältel oli vaid üks pilvine päev ning näod said neil kindlasti jumet ja tervis D-vitamiini. Mõnus oli rongiga mööda Veneto maakonda ringi sõita ning see vaid suurendas mu rännuisu.

Nüüd pugin siin oma komeedikomme edasi ja hakkan inglise keelt õppima. Ikkagi kontrolltöö sel nädalal, appi!!!! (Loomulikult venitan õppimise algusega, blogi on ju palju mõnusam kirjutada..)

2011-03-28T23:36:00.003+03:00

Täna oli jahedam ja vihmasem, kuid võtsime ette käigu Veronasse (Padovast rongiga ca 1h). Nägime ära kuulsa Juliet'i rõdu, tema pronkskuju ning armastajate seina - neid kohti võib vist mitmes filmis kohata (nt "Letters to Juliet"). Jõudsime ka Romeo maja uste ette, kõndisime ringi erinevatel piazzadel, shoppasime veits ja sõime ühe muheda vanamehe juures panini'sid ning jõime cioccolata't. Kiire fotoülevaade:

2011-03-27T16:55:00.004+03:00

Pühapäeva hommik algas minu jaoks telefonikõnega Liisilt, kes küsis, mis kell on. Olin ise ka suveajale üleminemisest veidi segaduses (kumba telefoni uskuda, mis see õige aeg siis on?), kuid lõpuks saime ikka ilusti samal ajal kokku, piazza Signori'l suure kella all.

Ka minu jaoks oli see hommik teistest erinev, kuna siin Itaalias olles pole ma pühapäeviti kunagi nii vara majast välja läinud. Tänavatel oli näha vaid paari inimest, autosid polnud ühtegi, paar töölist pühkisid munakiviteed ning väljak oli täiesti inimtühi, vaid mõnus päike peegeldas majadelt vastu. Nagu tellitult, oli üks kohvik seal samas just uksed avanud ning läksime hommikusöögi jahile. Valisime välja neli erinevat sorti pizza- ja juustusaiu ning loomulikult quattro cappuchini. Olime esimesed, kes väljakul asuvatel laudadel kohad sisse võttis. Meist veidi eemalt möödusid vaid paar turismigruppi ning jõudsime arusaamale, et iseseisvalt reisimine on ikka mustmiljon korda mõnusam kui turistidega kaasa jõlkumine ja teiste ajakava järgi elamine. Seal me siis olime, nautisime sooja hommikupäikese käes hommikukohvi ning kuulasime vaikuses kajavaid kirikukelli. Lauast lahkudes hakkas vaikselt inimesi juurde tulema ning Prato della Valle'le jõudes olime juba inimsumma sees.

Järgmisena külastasime sant'Antonio missat. Seal basiilikas käimine on muidugi omaette elamus, alates kümnetest erinevatest altaritest ning lõpetades roheliste iluaedadega. Vatikanile kuuluv katedraal oli inimesi puupüsti täis - jah, itaallased suhtuvad tõesti oma usku väga tõsiselt. Antonio basiilikast saadud elamustest olime niivõrd mõjutatud, et soetasime kõik endale palvehelmed, uskudes Padova linna pühaku kaitsevõimesse.

Puhkasime veidi Prato della Valle ringväljakul jalgu ja jälgisime inimesi. Jah, itaallased oskavad elu nautida. Pühapäeva hommikul tullakse kodust välja, nauditakse värskes õhus hommikusööki ja jalutatakse oma armsaid koerakesi. Seega kella kaheteistkümneks oli elu tänavatel juba tagasi. Meie aga suundusime peatänavalt kõrvale ning kõndisime mööda kanali äärt Galileo observatooriumini. Mulle jäi meelde vaatepilt mehest, kes seisis silla peal käsipuu najal ning luges ajalehte, nägu päikese poole pööratud. Möödujatelt sai kuulda ka erinevaid laulujuppe. Korjasin ka võililli ning tegin selle aasta esimese pärja.

Oh seda imelist Itaaliat! Emps on vist kõige rohkem siinsest elustiilist vaimustuses :)

Teemaväline, kuid...... eile hommikul ärgates oli mu vasakul säärel suur punane verevalum, katsuda ei saanud üldse ning ka kõndida oli valus. Lõunaks avastasin ka reie pealt sinaka ja õhtuks oli säärel olev laik punasest lillaks muutunud. Peale väikest uurimustööd oma mälus ning vigastustes kahtlustatavate mööbliesemete ülevaatamist jõudsin järeldusele - esimest korda elus olen ennast kuutõbisena vigastanud. Varem on hommikuti lihtsalt üllatusi erinevate riietuste, mööbli ümberpaigutamiste ja veidrate kirjutiste näol olnud. Seekord vigastasin ennast küll, kuid päris trepist ma alla ei lennanud, seega pole vist põhjust väga muretseda.. Lihtsalt natuke aega vasaku külje peal magada ei saa.

2011-03-25T22:50:00.004+02:00

Pikk päev Veneetsias! Jalad valutavad kõndimisest, ega see turisti elu kerge pole.

Ilm on siin lihtsalt supertruper ilus, üle 20 kraadi sooja ja päike oli nii tugev, et minu nina vahetab praegu juba nahka. Veneetsias jalutasime suurema osa ajast ringi ja üritasime õiget teed leida, kuigi eksisime vist mingi sada viiskümmend korda ära. Nüüd täiesti usun, et Veneetsia on üks kõige rohkem külastatavaid linne maailmas - ainult turistid! Ainult võõrkeel! Võtsime Aadria mere kaldal näole päikest, jalutasime mööda rannikut, istusime rohelises pargis ja kuulasime linnulaulu.. Ega me ükski eriline muuseumisõber pole ja tund aega järjekorras seismine ka väga ahvatlev ei tundu, seega seadsime Veneetsias käigu eesmärgiks lihtsalt linnaelu vaatlemise. Alates gondlitest kuni aknast väljarippuvate pesudeni. Kuidas nad seal kanalirohkes linnas küll elavad, ilma autodeta? Nagu täiesti teine maailm. Ja huvitav, kas nad ise tunnevad kõiki neid tänavaid, mis ühele turistile nagu suur labürint tundub?

Lõunat sõime osterias (ehk tavernas), spagette lõhe ja tomatikastmega. Õige itaalia värk ikka. Pärast veel cappuchino ja mingi maiustus - no tõesti, mida veel tahta. Tagasi Paduasse sõitsime mõnusa itaalia jutuvadina keskel, akna taga loojuv päike. Tõesti, imeilus on see Veneetsia ja loomulikult on veelgi toredam seda oma perega koos nautida!

Nüüd õhtul tegime veel väikse spritzi, emmel võttis keele pehmeks küll :)

2011-03-24T23:40:00.004+02:00

Sattusin eesti keele rääkimisest nii hoogu, et hääl läks ära.

Poemüüja küsimuse peale vastas ema: "Ei, ei, ei..."

Pugisime panini'sid samal ajal kui meie kõrval järjekordset dottore't munadega loobiti.

Signora Antonella ehk bed&breakfast pidaja rääkis kogu loo itaalia keeles maha, sain 95% aru ja suutsin ka vastata.

Õhtut veetsime Margiti ja mu itaalia perega laua ääres istudes, kaaslasteks Kiss pirnisiider, komeedikommid ja värske gelato.

Homme on mul üle pika-pika aja TÄIESTI vaba päev, mille kavatseme veeta Veneetsias. Oh mamma mia :)

Ahjaa! Ja täna oli esimene ametlik t-särgi päev.

2011-03-23T15:52:00.002+02:00

Jah, kevad on tõesti käes, väljas 19C sooja ning helesinine taevas.

Olen viimase kahe aasta jooksul kokku üle kümne kuu välismaal elanud ning nüüd lõpuks ometi juhtub midagi ajaloolist - mulle tullakse külla. Homme peaksid saabuma siis ema ning kaks ja pool õde. Plaanis on külastada kindlasti Veneetsiat, kuid rohkem vist ei jõua mu töö tõttu. Nemad lähevad ilma minuta arvatavasti Milanosse ka, eks siis pärast muljetavad.

Põnevus :)

2011-03-22T23:02:00.003+02:00

America's best college sports town? West Virginia of course!!!

http://clutch.mtv.com/2011/03/21/americas-best-college-sports-town-the-final-four/

Üliäge oleks muidugi, kui te hääletada ka viitsite :) Põnev mõelda, et olen ise selle spordielu ja -melu sees olnud, olen näinud põlevat diivanit, olen maalitud näoga staadiumil omadele kaasa elanud..

2011-03-20T01:11:00.005+02:00

Hoiatus, tegemist on trennipostitusega :)

Täna sai läbitud 12 jooksukilomeetrit, aeg ca 1h ja 10min. Ilm oli super, 18 kraadi sooja. Isegi liiga palav hakkas, päike pimestas ning käised pidi üles kerima. Aga tunne oli super. Pereema püsis koguaeg minuga, kuigi ütlesin talle küll, et mine jookse kiiremini ja tee rohkem kilomeetreid, ma tean et minu tempo on sulle liiga madal.. Aga ei, tema tahtis minu kõrval püsida, tegelikult, mulle tempot teha. Et ma ikka areneks. Selle eest olen talle muidugi megatänulik, sest üksi joostes kipub tõesti tihti tempo langema ilma et seda ise märkaks. Ja ergutamine kulub ka ära.

Kaheteistkümne kilomeetri lõpp tuli üllatavalt kiiresti. Vaatamata sellele, et viimane kilomeeter sai tugevamini joostud, tundus, et energiat oleks veelgi ja ka taastumisega polnud mingeid probleeme. Mõte töötas, jalad funkasid, korralik venitus peale ja elu läheb edasi! Jõudsime koju, sõin paar puuvilja ning seejärel läksime ema ja lapsega kahetunnisele jalutuskäigule...

Ja mis laul mul terve aja joostes peas kummitas? Lalalalala life is wonderful!

PS, tegin täna avastuse, et mu siinne põngerjas näeb välja nagu Paolo Nutini.

PS2, vähemalt viis inimest on minu käest tänaval küsinud, et kas mu poisipõnn on bambina või bambino.

2011-03-18T16:29:00.004+02:00

Lisasin fotod, vaata alla :)

Kaks õhtut asjaajamist, korraga lahti mustmiljon akent lennupiletite ja internetipangaga, lisaks pidev suhtlus läbi facebook'i ja skype'i.. ning plaan on olemas. Vähemalt mõneks ajaks, edasi vaatame mis elu toob.

Siin Itaalias on aga pikk nädalavahetus, kuna eile olid suured pidustused ja ka tänane tehti töölt vabaks. Vanemad on küll kodus, aga mul erilist vabadust pole, tegelikult isegi rohkem töötan (veel üks põhjus, miks ma seda uut plaani endale meisterdasin). Tegin ka hunniku pilte siin paari viimase päeva jooksul ning eile õhtul käisime jalutamas linnas nimega Treviso. Ilm on soe, 16C hetkel, ning loodame et need suuremad vihmasajud on nüüd möödas.

Kuna hetkel on vaid pisike lõunapaus, siis pilte postitan õhtul või homme (kuna kõigi eelduste kohaselt peaks mul ju VABA AEG olema, vähemalt kella 4ni pärastlõunal). Seega valmistuge suurematsorti fotoreportaažiks.

Muide, avastasin, et vabalt saaks kirjutada raamatu viie tudengi elust ja mõtetest, tuginedes ühikauudiste nurgakesele, kus on nii südamest naerdud kui ka pisaraid valatud.. ja nüüd asungi meie esimesi postitusi lugema. Elagu nostalgia :P

Kevad on saabunud, puud on õites! Täna jõeäärset matka tehes (8km) nägin palju eritooni nartsisse, õhk on ka mõnusalt soe..

17. märts 2011, 150 aastat Itaalia ühendamisest. Tänavatel käis pidu ja pillerkaar ning töölt oli inimestele vaba päev antud.

Järgnevad pildid on Trevisos tehtud (ca 40min autosõitu siit Padovast).

Italia 150!

2011-03-15T15:46:00.004+02:00

Ma tahaks osata kirjutada nii, nagu Maiku seda teeb. Või siis ma tahaks, et mul oleks sama palju julgust, et Maiku moodi kirjutada.

Igaljuhul ma ei hakka valetama, viimased päevad on päris stressirikkad olnud ning täis kõhklusi ja kahtlusi. Perega on kõik okei olnud, aga ma tean, et seda eelmise nädala konflikti ei saa niisama ära kustutada. Isegi mitte imehea šokolaadikarbiga. Kirjutan siin blogis küll, et olen tuim põhjamaalane, kuid tegelikult see ju nii pole.. Materiaalselt perfektne elu ei kaalu üle inimsuhteid. Tean, et see mis isaga eelmisel nädalal juhtus ei pruugi enam kunagi juhtuda, kuid teadmine, et tema sees selline "bear" elab (nagu ema siin koguaeg ütleb), paneb asjade üle kahtlema.

Ja siin ma nüüd olen nagu peata kana. Morrisega õhtuti rääkimine muidugi aitab, puudu on vaid Raatuse köök. Mida teha, kas teha, millal teha, miks teha..?! Kõik otsad on lahti!!! Nüüd tahaks küll, et taevast sajaks alla mingi vihje või viide. Midagi, mis aitaks mul natukenegi ühele või teisele poole suunduda.

Eile õhtul võtsin julguse kokku ja rääkisin perega, et olen hakanud siin olemises kahtlema. Kartsin, et nad saavad kurjaks - ma pole kunagi varem sellist vestlust pidanud. Mingit lepingut meil küll pole, kuid algselt oli ikka juttu pikemaajalisest koostööst. Vanemate reaktsioon oli aga hoopis vastupidine minu eelarvamustele. Nad olid väga ehmatanud, väga hoolivad ja valmis asjadest rääkima. Parajalt saime ikka nuttu ka löristatud, aga eks see käib asja juurde. Võibolla oli see vestlus hea, nüüd nad vähemalt teavad mida mõtlen mina ja mina tean, et ma ikkagi olen nende jaoks tähtis.

Minu psühholoogilist olukorda arvestades võib teha oletuse, et mul on traditsiooniline võõrsil elamise tõrge, mis tavaliselt tekib nii 2-3 kuu möödudes. Siis, kui kõik pole enam uus, huvitav ja põnev. Tean, tean, olen seda varem kogenud ja see on täiesti normaalne. Asi ei pruugigi olla otseselt seotud halbade asjadega võõrsil või siis suurest koduigatsusest. Tegelikult ei pruugigi hulle probleeme olla, aga breakdown tuleb üle elada nii või naa. Et siis jälle üles ronida ja edasi liikuda.

Võtan siinse isa nõu kuulda ja ootan märtsikuu lõpuni. Selleks ajaks on mind osa mu tõelisest perekonnast külastanud ning ehk teeb see otsuse kergemaks. Eks siis vaatame, mis edasi saab.

Ühte asja ma aga tean kindlalt, mida tegema pean - uued jooksutossud ostma!

2011-03-13T00:25:00.007+02:00

Meil oleks nagu uus mees majas. Eelmise nädala toriseja asendus lõbusaga. Ei teagi nüüd, kas ta lihtsalt pingutab hoolega või sai oma probleemidest üle. Nädalalõpuks läks isa mägedesse suusatama, nii et nüüd oleme emaga paar päeva üksinda olnud ning kõik läheb superkenasti. Päeval teeme trenni ja õhtuti vaatame romantilisi filme - no mida veel tahta.

Ma olen üsna kindel, et laps ütles oma esimeseks sõnaks "mamma" (emme), kuid kuna see juhtus vaid korra ning teisi tunnistajaid polnud (ema oli teises toas), siis päris kindel selles faktis olla ei saa. Ta kordab hoolega ka "nna nna" silpi, ehk kasvab sealt ükspäev Liina välja. Kui nii hästi ei lähe, siis "nonna" (vanaema).

Neljapäeval alustasin keeltekooliga. Õpetaja jäi 15min hiljaks, mis ühele eestlasele on paanika, kuid tema ei näinud sellest üldse häiritud olevat. Selline 40-50 aastane daam on, kes pole CD'st ilmselt midagi kuulnud ja kasutab õppevahendina ragisevat kassetti. Minu tunnid toimuvad üks ühele ehk siis privaatõpe, kuna keeltekool ei tahtnud mind gruppi panna - nende kogemuste kohaselt õpivad põhjamaalased itaalia keelt kiiremini kui teised ja klassiga koos töötades hakkaks mul igav. Okei, mõistan et immigrantide ja muude tegelastega koos õppida oleks tõesti veidi veider, kuid arvestades seda milline oli mu esimene tund, ei saa nüüd küll väita et privaatõpe mind kiiremini edasi viiks. Ja arvake ära mis mu kodutöö on - õppida selgeks nädalapäevad ning kuud. No tere tali! Kui järgmine kord ka SELLINE kodutöö antakse, peaks talle küll ütlema, et ma tean rohkem, suudan rohkem ja tahan rohkem.

Samal ajal Tartu ülikooli inglise keele kursus on palju positiivsem ning väga asjalik. Vist esimest korda peale USAst tulekut avastasin, et ma tõesti õppisin seal midagi (akadeemilises mõttes), vähemalt varem pole otseselt midagi spetsiifilist osanud välja tuua (va üldine inglise ja prantsuse keele areng). Nüüd TÜ poolt antud kodutööd tehes kasutasin teksti läbitöötamiseks samu meetodeid nagu meile USA ülikoolis õpetati. Mõnus äratundmisrõõm tuli ja hea on jälle erinevate teadustekstidega töötada, nagu eelmisel semestril. Vaikselt ja omaette, kuid asja saab. Nohik!

Seega viimased õhtud olen õppides veetnud ning muul ajal teen ikka tööd tööd ja tööd ning trenni. Kevad ka ei taha hästi tulla, tundub nagu märts oleks isegi külmem kui veebruar.

Teate, minus toimuvad praegu mingid sisemised konfliktid seoses rahaga.. teadsin alati, et raha rohke olemasolu on probleem, kuid nüüd seda oma silmaga näha tekib vaid vastikustunne - parem elan ikka tõesti viimase sendi peal, aga oma mõistuse tahan säilitada. Elagu vaesus ja normaalsus!

PS, sain esimest korda kirja iseendalt. Jah, potsatas siia Itaalia postkasti. Kirjutatud sai see siis kolm kuud tagasi, paar nädalat enne USAst lahkumist. Tegemist on debriefing'u viimase etapiga, mida meile seal korraldati. Päris huvitav oli lugeda kõiki neid mõtteid ja emotsioone, ootusi ja eelarvamusi. Peakski hakkama endale tulevikku kirju kirjutama.

2011-03-09T00:10:00.008+02:00

Aupair draama, osa 2. Emal oli õigus. Isa läks täna hommikul kell pool üheksa esimese asjana mulle šokolaadikomme ostma ning seejärel emale roose. Arvestades šokolaadi kvaliteeti ja hinda, tuleb loota, et ta tõesti mõtles oma vabandust tõsiselt. Töölt tulles tuli ka kohe kallistama ja palus veel vabandust jne. Peale selle käisime isaga ning lapsega õhtul jalutamas, üle tunni aja arutasime põhjalikult asjade üle. Täna rääkis ta kõike mõistlikult ning otsest probleemi nagu polnudki. Küsisin ka otse, näiteks et no ütle, mida ma saaksin rohkem teha, et sinu elu kergemaks muuta? Ja oh üllatust, selle peale tuli ainult mök mök. Isegi ühte näidet ei osanud ta tuua, mis rasked ülesanded ma temalt küll üle saaks võtta. Loodan, et see pani teda nüüd veel rohkem asjade üle mõtlema ja oma sõnu kahetsema. Ühesõnaga, väga asjalik jalutuskäik oli ja ta tunnistas isegi, et on vahel liiga impulsiivne (jah, seda olen märganud). Samuti ütles ta, et tema järsk käitumine tuleneb sellest, et ta on pidanud samamoodi terve elu oma vanematega käituma, kuna muud moodi nendega suhelda ei saa (selles nõustun, kuid kahju on, et ta sama käitumismustrit oma elus edasi kannab). Mis mulle aga selle arutelu käigus ei meeldinud, oli see, et suuremas osas asjades suutis ta oma naist süüdlaseks teha. Seebielust veel niipalju, et ema ütles täna pooleldi naljaga, KUID eilse tõttu äranutetud silmadega, oma pojale, et kui sa õde-venda tahad, siis ainult teise mehega.. Kokkuvõttes on hetkel kõik okei, õhtul istusime rõõmsalt laua taga ning otsustasime, et vajame rohkem "teraapiat" (filmist "Eat pray love" teraapia = vein).

Okei, aitab sellest mõttetust suhtedraamast, elu läheb normaalselt edasi. Loodan, et aupair draama osa 3 ei tule mitte kunagi. Ega ühe tuima põhjamaalase jaoks pole lihtne lõunamaises seebikas elada!

Võehh, vastik vastik on nendest suhete asjadest kirjutada, palju parema meelega räägin teile Veneetsiast, mis oli lihtsalt I-ME-LI-NE. Nagu eile mainisin, oli praegu seal Carnevale di Venezia. Ma ei teagi täpselt, kui kaua see üritus kestab, minu teada mingi kuu aega pidutsetakse. Täna aga oli ametlikult viimane päev.

Paduast rongiga lahkudes oli ilm kõle ja pilves, kuid mida lähemale Veneetsiale, seda päikselisemaks läks. Rongisõit võttis aega umbes 30 minutit, kuid karnevali tõttu oli see nii täis pakitud, et olime kui "loomad vagunis". Tagasi sõites oli mul tunne, et enne rongi astumist võtsin suure sõõmu õhku, seejärel püsisin need 30 minutit mingil säästval režiimil, et üldse mitte hapnikku ega lihaseid kasutada, isegi silmamune oli keeruline liigutada kuna kõikjal minu ümber seisid teised inimesed oma silmamunadega. Sellele elamusele lisage veel itaaliakeelne jutuvadin (võõraste inimeste vahel) ning karnevalikaunistuste loopimine. Rongist välja saades lülitusin taas töörežiimile - huhh, hapnik!!

Olen viimasel ajal mitmelt Veneetsiat külastanud inimeselt kuulnud, et see linn ootustele küll ei vastanud. Pidavat olema kurb ja üldse mitte romantiline. Ka mu siinne pere on kommenteerinud, et Veneetsia on paljugi ülehinnatud, kuna tegelik elu seal seisab ja kõik tõelised veneetslased kolivad ära suuremate võimalustega linnadesse. Seega polnud minu ootused väga kõrgeks kruvitud ning teadsin ka, et tegemist on ikkagi veel talvehooajaga.

Aga nagu sissejuhatusest juba järeldada võite, meeldis mulle see linn väga. Mitte sellepärast, et seal karneval oli ning kõikjal rahvas ringi siblas, vaid nende pisikeste kitsaste tänavate, helesinise kanalivee, romantiliste gondlite ning pisikeste sildade tõttu. Tegelikult tahaks ma juba Veneetsiat niiöelda tavalisel päeval näha, ilma viie erineva võõrkeeleta mu kõrval.

Tänavatel jalutades kujutasin ette, kuidas vanasti siin imeilusate kleitidega ringi jalutati, trahteri ees piipu tõmmati, kalalaevalt kaupa maha laaditi ning töökojas klaasi puhuti.. Minu fantaasiale aitasid kaasa nii mõnedki karnevalikostüümid, mis sajandite tagusest moest inspireeritud olid. Karnevalist tahtsin veel nii palju rääkida, et minu elamus sellest oli kui kunstinäituse külastamine. Need, kes oma kostüümidega tõeliselt vaeva olid näinud, pidavat selle nimel terve aasta töötama. Ehk siis, peale tänavuse karnevali lõppu alustatakse kohe uue riietuse kujundamist ja õmblemist. Seega kõndisid eile San Marco piazzal ringi elusad kunstiteosed!

Selle väikse karnevalireisi tegi minuga kaasa pereema õde ning peale ringijalutamist (ning piltide tegemist, kuna ta on fotograaf) istusime maha ühte ehtsasse Veneetsia kõrtsu (otseses tõlkes osteria = tavern). Naljakas oli see, et kõrtsu sisenemiseks pidi mu kaaslane selle ust lükates ka karja mehi eest ära lükkama. Sisse minnes nägin kohe laua asemel tünni ning selle peal väikseid võileibu. Ise istusime veidi ruumi tahapoole, kus olid suuremad lauad. Tellisime veini ning minu üllatuseks valati seda tavalisest morsikannust pisikesse klaasi. Kõrvale sõime niiöelda võileibu, millel nimeks cichétto. Katetest jäid mulle meelde baccala (tursk), tonno (tuunikala), radicchio (sõnaraamatust leidsin vaste "sigur" ning veidi infot otsides sain teada, et selle taime juurt kasutatakse söögiks) ja formaggio (juust).

Lõpetuseks päris mitu fotot minu imeilusast esmaspäevast Veneetsias.

2011-03-08T00:44:00.004+02:00

Mõtlesin selle postituse juba nädalavahetusel teha, aga negatiivsetest asjadest mulle kirjutada ei meeldi ja eriti veel blogis. Seekord teen erandi.

Juba viimased nädal aega on siin Itaalia kodus asjad ema ja isa vahel pingelised olnud. Õigemini, on kosta vaid seda kuidas isa ema kallal võtab ja siis ema õhtusöögist keeldub ning ennast vannituppa lukustab. Üritasin ennast sellest mitte mõjutada lasta, kuigi ega alati lihtne pole. Õnneks on pereema väga siiras ja aus inimene, kes mulle ikka räägib miks ja kuidas olukord on. Ja just selle siiruse pärast on mul temast kahju, et isa kõik oma tööga seotud stressi ema peal välja elab.

Tegelikult mul on tunne, et asi polegi lihtsalt "töömurede" põhjustatud, vaid see halva tuju alge elab kuskil mujal. Teada on ka, et isal on oma vanematega palju probleeme. Tegelikult on terve elu olnud, näiteks kahekümnendates aastates põgenes ta nende juurest ära USAsse. Pereemaga paar aastat tagasi kohtudes käis isa teraapias, et vanemate põhjustatud psühholoogilistest probleemidest üle saada. Vanemad on teda terve elu üritanud oma kontrolli all hoida ning ka nüüd, kus nende poeg on juba 48 aastane ning tal on oma perekond, ei lase nad tal oma elu elada. Niimoodi blogist lugedes võite mõelda, et no hellõu kuidas see veel võimalik on - aga näen iga päev oma silmaga, et on.

Raha ei tee õnnelikuks. Fakt, mis siin elades ennast tõestanud on. Laupäeval joostes ütles pereema mulle, et isa probleem on selles, et tal on kõik olemas. Ja kui ta peaks veel midagi tahtma, siis selle ta ka saab. "Ta ei oska enam millegi üle tõeliselt rõõmustada, õnneemotsioon puudub," lausus pereema. Samal õhtul tekkis meil perega jutuajamine teemal intelligentsus ning tuli välja, et paarkümmend aastat tagasi oli isa IQ testi tulemus 158 (pealegi veel inglise keelne test, mis pole tema emakeel). Nüüd istus see sama superaju õhtul laua taga, pea norus ning lausus: "Aga intelligentsus ei garanteeri õnne.."

Seega mu siinne pereisa teab väga hästi, et midagi on temaga viltu. Ma pole talle seda öelnud, kuid tahtmine on suur: tead, võta üks tund ja lihtsalt OLE oma lapsega, ja kui sa ka siis ei märka kui andekas, tore, armas, tark, nunnu ja osav poeg sul on..... siis soovitaks ma tõesti hullutohtri juurde minna. Midagi on valesti, kui ka oma laps ei suuda enam õnnelikuks teha.

Mina nägin siiamaani seda situatsiooni vaid kõrvalt. Kuid täna töölt tulles sai kõigepealt ema paraja peatäie (mul pole õrna aimugi mille eest) ja seejärel öeldi ka mulle paar pirakat (normaalse hääletooniga). Näide 1: ta arvas, et minu tulekuga muutub tema elu kergemaks, kuid kõik pidavat ikka sama olema. Sel hetkel jäin mina küll täiesti sõnatuks, jäin asjade üle järele mõtlema. Näiteks sellise asja, et kui isa õhtul töölt tuleb, oma tuppa raamatut lugema läheb (samal ajal kui ema ja mina last toidame-vannitame), ning hiljem ema kutse peale minu kaetud laua taha istub, ema toidu talle ette toob ning mina pärast nõud ära pesen. Et kus seal veel midagi muutuma peaks? Millised ülesanded ma küll tema kaelast veel ära saaks võtta? Näide 2: nädalavahetusel ehk minu vabal ajal peaksin ma ikka lapsega mängima ja koristama ja üldse koguaeg all korrusel toimetama. Jäin jälle sõnatuks, et kas see et mul siin sõpru pole kellega nädalvahetused veeta ja ma parem kodus rahulikult raamatut loen, tähendab, et pean hoopiski last valvama? Minu vabast ajast, mõnest tunnist mis ma omaette veeta saan.. Ja kas nad ise ei taha omaette olla? Koristaja nagunii on ju siin kuuel päeval nädalas, no mis privaatsusest veel rääkida on.

Viis minutit peale neid etteheiteid tuli isa muidugi ja vabandas hoolega. Ema täna õhtust ei söönud, taaskord. Hiljem istusime mõlemad emaga arvutite taga, üks üleval- ja teine allkorrusel ning arutasime skype'is kirjutades asjade üle. Huvitav, kas isa tuleb homme jälle lilledega koju, nagu tal peale tülisid kombeks on. Huvitav, kas ta on homme bear (karu) või angel (ingel). Nagu tal need tujude tõusad ja mõõnad käivad.

Huvitav, kuidas asjaolud minu jaoks edasi lähevad, kas ta tõesti mõtles oma sõnu tõsiselt või oli see lihtsalt "halva nädala tõttu tööl" nagu ta väitis? Mul pole varem ühegi aupair ega lapsehoidja töökoha juures sellist situatsiooni olnud. Jääb üle loota, et paremad päevad on ees ning kõige sügavamal põhjas on ära käidud. Põnevus blogi lugejatele, aupair draama!

Muide, mul oli täna üks õnnelikumaid pärastlõunaid, kui oma vabast ajast koos pereema õega Veneetsias käisin, seal ju praegu karneval. Imeilus linn, väga positiivne üllatus. Aga sellest kõigest võibolla homses blogi postituses.

2011-03-06T01:00:00.003+02:00

Ühel ilusal päikselisel laupäeval istusid kaks liibukates naist hõbedasse Mercedese sportautosse, et koos jõeäärsele rajale jooksma minna. Üks neist oli maratoonlane ja teine lihtsalt.. Liina.

Nüüd võite ette kujutada, millega täna riskisin - tegin oma siinse pereemaga koos trenni. Esimesed 2 kilomeetrit tõmbas ikka kopsu kinni küll. Tema tempo on ju hoopis midagi muud, ma olen lihtsalt sörkija ja tema võib vabalt selles tempos 42km läbida. Tõmbasime veits tempot alla, kuid väga lihtsalt need esimesed 5km ei möödunud. Seejärel nagu imeväel oli järsku hingamine rütmis, ajasime ilusti juttu ja nii möödusid ka järgmised 5km. Tänase päeva saavutus, 10km jooksutrenni. Minu tavaline taks jääb nii max 8km piiridesse, kuid tunne, et tegelikult suudan ka rohkem läbida ja ilma suuremate probleemideta, on mõnus. Arvestades, et maratoonlane tegi tempot (noh, tema jaoks oli see nagu soojendus), taastusin üllatavalt hästi ja pulsiga ka mingeid probleeme polnud. Aga pean tunnistama, et mõttetöö blokeeris küll ära. Pärast kodus polnud väga lihtne vestlust pidada, mõte nagu üldse ei liikunud. Peale väikest lõunasööki ja šokolaadi söömist diivanil lebotades hakkas ka aju uuesti tööle.

Ei teagi, millal viimati 10km jooksin, võibolla oli see 3-4 aastat tagasi SEBi üritusel. Tavaliselt ma ju kilomeetreid ei mõõda, vaid aega. Aga tänane "saavutus" andis indu küll, et ikka edasi areneda. Nagu pereema ütles, et kui ma jäängi vaid seda 7-8km koguaeg samas tempos jooksma, ei toimu edasiminekut. Tean, tean. Nüüd on esimene eesmärk hakata tempot tõstma ja seejärel kilomeetreid. Maratoonlase nõuannet peaks kuulama, tal ikkagi 20 aastat treeningstaaži, ma pole selle kõrval mitte midagi ära teinud.

Vabandan, et tänane postitus nii trennikeskne oli, aga eks see ole rohkem sissekanne mulle endale ja ehk paari kuu pärast saan arengut ning emotsioone võrrelda. Itaalia elab muidu hästi, päike paistab siin ja nägin täna õitsevaid nartsisse. Homme puhkan, päriselt, jõusaal on ka suletud..

2011-03-05T12:48:00.002+02:00

2011-02-27T14:12:00.005+02:00

Eile pärastlõunal otsustas pereisa, et ei viitsi enam kodus istuda. Laps läks vanavanematega linnapeale, ema jäi koju mullivanni nautima ning mina sain lõpuks ometi näha selle pere kolmandat autot. Tõsi, sellist kogemust ma ei oodanud. See auto, mille vajalikkust või olemasolu nad mulle seletada ei osanud, on loomulikult Porsche sportauto, aga seda ei anna VÕRRELDAGI pereema Mercedesega, mis on ka sportauto, aga täielik naistekas. Nüüd eile oli mul tagumiku all masin, mis alla 24 aastastele juhtidele on keelatud ning gaasi andes vajud lihtsalt istme sisse ära.

See oli minu eilne elamus number üks. Tõeline Porsche sportauto, millesarnast ma pole vist kunagi isegi oma käega katsunud. Teiseks elamuseks sai linn, kuhu suundusime - siit umbes 20km kaugusel asub Arquà Petrarca. Mina ütleks 'mägilinn', kuid pere siin vaid naerab selle peale, kuna nende mõistes on seal tegu vaid 'küngastega' ('hills, not mountains'). Mis selle koha eriliseks teeb, on ajalugu - nimelt elas seal oma viimased eluaastad ning on sinna ka maetud poeet Francesco Petrarca. Seisin tema maja kõrval (kus nüüd asub muuseum, mis kahjuks eile suletud oli), kuigi väga palju näha polnud, kuna hoonet ümbritses kõrge müür, nagu ka teistel selle linna tänavatel.

Kolmandaks ja mitte vast nii suureks elamuseks oli Arquà Petrarca's ühe restorani külastus. Oma disainilt oli tegu ehtsa mägilinna söögikohaga, kus juba vanavanavanavanavanemad äri ajasid. Omanikuks ning ühtlasi ka ettekandjaks/kokaks oli üks ehtne mägilinna vanake ja terve aja istus meie laua kõrval ka restorani "valvur" ehk peremehe kutsa. Et tegu on väikse kohaga, andis tunnistust ka see, et omanik kiitis kohe mu pereisa autot, kuigi olime selle parkinud restoranist kaugemale all-linna.

Jätsin enne mainimata, et Arquà Petrarcasse sõites kasutasime väikeseid teid, mis olid väga käänulised ning kulgesid aina üles ja alla. Pereisal oli muidugi lõbu laialt oma sportautoga seal kimada, aga mul läks süda päris pahaks. Tagasi Paduasse sõitsime kiirteed mööda.

2011-02-25T15:55:00.010+02:00

Sorry sorry sorry, lubasin suure suuga kohe kodust pilte postitada, aga ikka läks õhtuti kiireks (tegelt tundus raamatu lugemine põnevam kui blogi kirjutamine..:D) ja siis eile hommikul kell 5AM tabas mind, nagu välk selgest taevast, kõhugripp. Täiesti null päev, ei mingit söögi- ega eluisu. Ainult magasin ning üritasin kuidagi teed juua. Õhtuks olin palaviku välja maganud ning ema tegi traditsioonilist haige-inimese kanasuppi mulle. Ega söögiisu ja jõudu väga polnud. Täna hommikul aga, üllatus üllatus, ärkasin üles ja tundsin, et eluisu on tagasi. Tekkisid isegi neelud rukkipala järgi - jah, just seda oleksin tahtnud tänaseks hommikusöögiks! Siiski söönud ma väga palju pole, lihtsalt ei julge kuna kõht on veel veidi hell. Aga tuju ja energiat ei anna eilsega võrreldagi.

Siin ma nüüd olen, tagasi päris normaalse oleku juures. Ja siin on ka kauaoodatud fotod minu elamisest. Täna tuli ka mu gmail'i postkasti üks tore üllatus, nimelt meie eriala kõige-kõige jutukam õppejõud uuris, et kuidas mul Ameerikas läks ja et kas ma nüüd olen Tartus tagasi nende "õppetöörühmas" ;) Ning kallis iirlane, ka sinu tigupost jõudis kohale nagu viimaselt fotolt näha võid! Grazie!!

Alumise korruse fuajee. Pean vist veelkord meelde tuletama, et see hoone on 15. sajandist pärit ja umbes 10 aastat tagasi restaureeritud.

Meie imelised old style postkastid.

Fuajee lagi, omaette vaatamisväärsus.

Minu uus kodu! Asun seal üleval kolmandal korrusel.

Vaade aiale ning naabritele.

Minu armas katusealune tuba. Nüüd paigutasime sinna akna alla ka kirjutuslaua ja varsti tõstame ka voodi teise kohta.

Minu vannituba vol1 ning vanadest taladest lagi.

Vannituba vol2

Vaade alumisele korrusele, elutoale.

Ja minu uus kirjutuslaud seal akna all :)

2011-02-20T12:18:00.008+02:00

Töönädala lõpus istusin suurem osa ajast kodus, vabadel hetkedel lugesin raamatut, tegin grammatikaülesandeid või jutustasin skype'is. Ja siis tuli laupäev..

Kõigepealt tegin jõusaalis trenni, kaks tundi. Seejärel koju, väike lõuna ja siis päikest nautima. Jalutasin umbes tunnikese linnapeal. Peale seda väike tee ja küpsis ning läksime perega traditsioonilisele laupäevasele jalutuskäigule. Kaks ja pool tundi - päris asjaliku maa kõndisime maha. Traditsiooniks on ka saanud, et kesklinna tagasi jõudes võtame kohvi või spritzi. Ka seekord istusime korra maha et cappuccinot juua ning festivalimaiustusi süüa. Seejärel läksime emaga veel turule värskeid juurvilju ostma. Koju jõudes olid jalad päris väsinud, aga kokkasin endale ühe kiire pasta-pesto ning sättisin end kiiresti valmis, et uuesti välja minna. Sain Laviniaga kokku (see CS tüdruk) ja taas jalutasime ühe tunnikese linnapeal, vaatasime niisama kuhu inimesed kogunevad jne. Kõik olid tänavatel ning jõid spritzi või õlle. Õhtu oli päris soe ka, seega võtsime isegi sealt reggae baarist ühed õlled ja istusime tänavakividele, teiste sekka. Seejärel andsime jälle jalgadele tuld ning kõndisime teise baari juurde, kus mõned Lavinia sõbrad olid. Kõik rääkisid ilusti (okei, italiano aktsiendiga) inglise keelt, üks oli isegi New Yorkis käinud. Teine ei suutnud uskuda, et on olemas selline keel, nagu Estonian. Kella ühe ajal hakkas ikka veidi jahe ka juba, aga muidu oli selline tore kevadõhtu ja kõik chillisid tänavatel. Mõnus!

Pühapäev kujunes taas päris aktiivseks ning õhtul tulid meile veel külalised ka - tähistasime lõpuks ometi pereema sünnipäeva. Selleks puhuks käisin eritellimusel valmistatud tordil järgi, autoriteks Padua parimad pagarid. Ema perekond on kõik täpselt nagu tema ise. Juttu jätkub kauemaks ning naljakad on nad ka. Mõlemad õed räägivad päris ilusti inglise keelt, üks on fotograaf ja teine astronoom.

Pühapäeval tänaval jalutades sattusid pealt nägema, kuidas politsei immigranti kinni püüda üritas. Tegelikult, sattusin ise selle sündmuse keskele. Olen juba varem siin blogis kirjutanud, kuidas peatänav on aafriklastest sisserändajaid täis ning kõik üritavad oma võlts-Gucci kotte, maale, vihmavarjusid, lilli või mänguasju müüa. Seadus on selline, et neid ei saa niisama kinni võtta, kui pole midagi mis tõestaks müümisprotsessi. Teiseks ei pea politsei neile ka erilist jahti, kuna tänaval müümine pole nii suur kuritegu (ega ka ohtlik elanikkonnale). Kolmandaks, ümberkaudsed vanglad on täis ja immigrantide kodumaale tagasisaatmine on liiga kulukas. Vähemalt nii on mulle siin itaallased seda olukorda seletanud.

Nüüd tagasi pühapäeva juurde - jalutan mina rahulikult tänaval, minust paremal müüs parasjagu üks immigrant ühele daamile vihmavarju. Minust veidi eespool seisis valgusfoori taga politseiauto, mis siis järsku gaasi põhja pani ja minu ning aafriklase vahele sõitis. Tüüp krabas kähku oma vihmavarjud ning pistis jooksu, politsei teda kätte ei saanud (ja ega väga ei üritanudki). Vaatamata sellele said korravalvurid siiski veidi oma tööd teha, kuna neil on õigus trahvida immigrantidelt ostu sooritanud kliente. Seega kui mina sealt vaateväljast juba lahkusin, jäi politsei ikka selle naisega rääkima. Ostetud vihmavari korjati temalt muidugi ära. Teadsin juba varem, et inimesed saavad karistada selle eest, kui neilt aafriklastelt midagi ostavad. Aga siiski seda tehakse, kuigi mina ei saa aru miks. Kogu nende kaup tundub nii must ja räpane, ebakvaliteetne ning mõttetu. Peale minu kõrval toimunud sündmust hakkasid kõik tänaval seisvad immigrandid teineteisele midagi oma keeles hüüdma ning pakkisid järjest oma asjad kokku ning panid plehku kõrvaltänavatele, et oodata millal politsei ära läheb.

Okei, see selleks, aga eelmisel nädalal tegin ühel päeval lapsega jalutades ka mõne pildi. Homme postitan oma toast ja kodust ka fotosid, seega püsige lainel! :)

2011-02-18T00:56:00.003+02:00

Morgantown +19C, Tartu -23C, Padua 7C.

Elan kuldses keskpunktis! Aga West Virginias annab praegu lähistroopiline kliima tunda, sõbrad mul just kirjutasid et kannavad lühikesi pükse ja võtavad päikest. Alles paar nädalat tagasi oli seal lumi maas muideks! Võtab sõnatuks.. aga ilmateade näitab, et paari päeva pärast langeb neil temperatuur +6 kraadini. Kuidas nii suured muutused võimalikud on? Paduas on meil juba vist kolmandat päeva järjest vihm ja isegi väike tuuleiil.

Mu pere siin küsib koguaeg Eesti kliima kohta küsimusi, et kas inimesed majast välja ka lähevad kui -10 kraadi on (jah, juba see on nende jaoks kohutavalt külm). Ja et kuidas me ikka selle -20 veel üle elame, kas autod ikka sõidavad ja kas toas on ka külm. Nojah, siinne pere pole -15 kraadist rohkem külmemat kogenud (see juhtus mägedes suusatades), aga mina pole kunagi oma elus rohkem kui +32C tundnud. "You will, in the summer, you will.." ning seda kuulates vaatan majas asuvaid konditsioneere, mis pidavat ainuke elupäästja olema.

Mu postiaadress funkab!! Aitäh raatuslased :)

2011-02-16T01:49:00.004+02:00

Natuke Itaalia elust..

Ma ei tea kui palju Eesti meedias Berlusconi skandaali näidatakse, aga siin on õhtuti telekat klõpsides kõik kanalid seda täis. Tehakse igast talk-show'sid, kus poliitikud ja muud kuulsused asja üle arutlevad (nende lõputute vaidluste eesmärk mulle kohale ei jõua, sest tegelikult see ei muuda ju midagi). Olen aru saanud, et Itaalias on väga populaarne stand-up comedy, iga reede on (vist) otseülekanne suurest komöödiasaatest ning põhinaljad keerlevad ikka Berlusconi üle. Täna õhtul vaatasime Sanremo muusikafestivali ja ka seal laulsid koomikud selle skandaali kohta ühe ballaadi. Mina muidugi sõnadest aru ei saanud, aga ema-isa mul siin olid naerust kõverad ja ütlesid, et oi-oi mis homme küll ajalehed kirjutavad.

Okei, loogiline on, et meedia pidevalt Berlusconi ümber keerleb. See skandaal on aga nendest raamidest välja läinud ja ka meie oma Padua tänavatel toimuvad vähemalt ülepäeva protestid. Siiamaani küll rahulikud, kuigi ühel õhtul oli terve linn kaitsekilpidega politseinikke täis. Järgmisel päeval lehest vaatasin pilte, meeletu hulk protestijaid oli, kuid midagi vägivaldset vist ei toimunud. Pühapäeval marsisti lausa perekondade viisi, loosungid käes. Huvitav, kuidas nad oma lastele seda asja seletavad? Loodame muidugi, et Padua on jätkuvalt rahumeelne linn ja et rahvas päris hulluks ei lähe.

Teine meedia lemmikteema on loomulikult Egiptus ning sellega seoses nüüd viimastel päevadel immigrantide meeletu sisseränne Sitsiiliasse. Tuleb taas loota, et nad siia põhja poole ei jõua.. 80% vangidest pidavat Itaalias immigrandid olema. Paduas on mustlaseid, rumeenlasi ja marokolasi kõige rohkem. Päev läbi istuvad hirmuäratavad mustad mehed peatänaval ja müüvad linal oma võlts Gucci kotte. Rumeenlased pidavat lapsi varastama ja mustlased kõiki ja kõike röövima. Minu käest on mitmed küsinud, et kuidas Eestis nende immigrantidega on. Pean tunnistama, et tunnen end sel hetkel päris õnnelikuna. Seda olukorda ju ei anna võrreldagi!

Seega õiendagu nad Evelini kostüümide kallal nii palju kui tahavad või vaielgu venelaste keeletestide üle - vähemalt valitseb tänavatel rahu ning pole vaja hirmu tunda immigrantide sisserände ees!

2011-02-13T00:42:00.005+02:00

Täna oli lihtsalt selline mõnus laupäev! Sai pikalt magada ning seejärel nautisin oma "korteris" MTV vaatamist, kõrvale sõin värskeid puuvilju, jõin rohelist teed ning lõpetuseks ikka pugisin paar küpsist ka (hakkan üha enam itaaliapärast hommikusööki nautima). Peale sellist lebotamist ajasin lõuna paiku jalad alla ning veetsin paar tundi jõusaalis. Sain lõpuks ka ametlikult spordiklubi Athlon liikmeks. Ma polnud lihtsalt oma kindlustus- ja kuumaksu ära tasunud, aga see siin on ju Itaalia ja kedagi ei huvita.

Õhtupoole läksime perega jalutama, alguses mööda jõeäärt ning jõudsime Galilei observatooriumini välja. Galileo Galilei oli nimelt Padua ülikoolis matemaatika õppejõud ning siin linnas asub tema ajalooline vaatetorn, mille abil ta astronoomia arengule kaasa aitas. Plaanin sinna kindlasti tagasi minna, sest praegu oli observatoorium suletud.

Olles oma jalutuskäiguga tagasi peatänavale jõudnud, otsustas pereisa, et on ilus õhtu välikohvikus istumiseks. Täna oli küll jahedam kui eelmistel päevadel (natuke alla 10C) ja isegi pisike tuuleiil oli (mis on siin linnas ebanormaalne), kuid siiski polnud külm ja nii me jõimegi oma spritzi, keset veebruarikuud ja välikohvikus. Pereisa tellis light variandi, kuid tema arvates oli see liiga lahja, seega otsustas ta veel ühte kohvikut külastada ja õige spritzi tellida.

Teine koht siis kandis nime Milano ja oli minu arvates väga mõttetu valge karp valge mööbliga. Nii palju kui ma siin Paduas erinevaid kohvikuid ja baari külastanud olen, on igal ühel oma eriline stiil, uus segatud vanaga ning mõnus miljöö. Eks see Milano nimeline kohvik üritas moderne olla, aga mulle selline disain ei läinud üldse peale. Spritz maitses aga hea ning laps otsustas naljakaid nägusid tegema hakata, seega veetsime mõnusalt aega.

Tagasi koju jõudes jagunesid väga loogiliselt kõigi vahel ülesanded ära - ema toitis last, mina panin pesu kuivama ja katsin laua ning isa läks pizzat ostma. Jõudsime lapse ka ära vannitada ning selleks ajaks jõudis isa õhtusöögiga tagasi koju. Nüüd vaatasin veidi Gossip Girl'i, jutustasin oma esimese Padua sõbrannaga (see sama CS tüdruk) ja valmistun magama minekuks.

Vot selline mõnus laupäev hea toidu ja joogi, trenni ning seltskonnaga. Homme plaanin kas väga pikale jalutuskäigule minna või hea ilma korral jooksma. Buona notte!

2011-02-12T01:32:00.004+02:00

Sain tänu Couchsurfingule kokku ühe Itaalia tüdrukuga, hästi armas pisike ja tumedate lokkidega tudeng, kes viibis terve eelmise aasta Londonis lapsehoidjana. Inglise keel on tal nüüd täiesti briti aktsiendiga. Jalutasime niisama linnapeal, ta tsekkas vanu kohti kus ta käia armastas ning tuli välja, et nii mõnigi neist on oma uksed sulgenud. Istusime veel ka ühes rastastiilis baaris ning jõime ühe spritzi. Spritz on midagi väga põhja-itaalialikku ning minu teadmiste kohaselt on see vein segatud punase apelsini mahlaga. Selline lahja, veidi mõrkjas, aga hea jook. Tudengite spritz toimub tavaliselt kolmapäeviti, kui kõik mõnel väljakul kokku saavad. Tegelikult oli see mul juba teine kord spritzi proovida, paar nädalat tagasi käisime pereisaga seda mingis peenes baaris joomas.

Täna õhtul tegin (vähemalt üritasin) eestipärase õhtusöögi ehk siis traditsiooniline keedukartul, hakklihakaste ja tomatisalat. Siga nad siin perekonnas üldse ei söö, seega osteti mulle hakkliha asemel kana ja mingi muu liha segu, mis hakkliha nüüd küll välja ei näinud. Hapukoort kui sellist nad ka leida ei suutnud ning kurk jäi ka tomatisalatist välja. Kokkuvõttes, hakklihakastet see toit mulle küll ei meenutanud, aga hea vaheldus oli korra keedukartuleid süüa. Magustoiduks oli isa meile täna ostnud Sachertordi, mis oli niiiiii niiiiiiiiiii maitsev.

Täna tegin lõpuks ometi perekonna digikaga mõned udused pildid. Kuupäev nende fotode all on ka muidugi vale, peaks seadeid muutma. Väga hea kvaliteet sellel aparaadil pole, aga vähemalt paar fotot tegin jalutuskäigu ajal ja ühe anonüümse palve tõttu ka fotod mu amazing uutest saabastest, ikka iga külje pealt.

2011-02-11T01:00:00.008+02:00

Täna ostsin oma imelised amazzzzzing saapad ära. Loomulikult tänu pereemale - esimene pood kuhu ta mind viis, esimesed saapad mis jalga proovisin ja voilaa - need lihtsalt olid minu jaoks mõeldud. Helepruunid, handmade leather, kõrge ja peenikese säärega, sissepeidetud konts. Huh, lõpuks ometi tõestas Itaalia ennast kui korralikku saapariiki.

Nüüd algab mul vist shopingu projekt nr 3 (esimene oli trenniriided). Nimelt on paar viimast päeva 14 kraadi sooja olnud ja mu heleda sügismantliga hakkas palav. Pole ka ime, kui selle sama mantliga elasin ka Morgantowni paar talvenädalat üle. Aga päike on siin soe, õhk on mõnusalt magus, puudel on pungad ja põsed saab roosaks! Loodan, et see ilm jääbki enamvähem selliseks, sest näiteks paar aastat tagasi oli neil märtsikuus korraks lumi maha tulnud. Ei tahaks küll, et ka nüüd nii juhtuks. Talv on mu lemmik küll, aga hetkel üldse ei igatse lund, absoluutselt mitte!

Perekond on ka mul siin enamvähem terve, ema lubas juba homme jõusaali minna ja isa plaanib sama laupäeval teha. Ja nende haigepäevadega on väike italiano minuga suureks sõbraks hakanud. Enne õhtusööki istusin vaibal ja vaatasin telekast uudiseid, tuli lapsuke ning pistis oma pea mu sülle, seejärel tuli kass Birba ja keris mu selja vastu magama. Mind on vist omaks võetud!

2011-02-09T12:04:00.004+02:00

Midagi ekstrapõnevat juhtunud pole, pere toibub haigusepuhangust (nüüd jäi ema kah haigeks, aga õnneks mitte kõrge palavikuga). Seetõttu on mul siin vahepeal päris igav, sest nad kõik on kodus ja õiget lapsevalvamist pole. Beebiga õues ka käia ei saa, kuna ta ju samuti haige. Küürida ka siin midagi pole, sest see koristaja teeb kõik ära. Eile peaaegu palusin, et nad mulle kasvõi midagi triikida annaks, aga ema ajab vastu, et ei ei koristaja peab seda tegema, tal niigi lihtne siin ja liiga palju raha saab ka. Nii ma siis puhastan siin viis korda päevas lapse mänguasju, ajan söögitooli läikima ja olen õnnelik, kui keegi mõne musta nõu tekitab. Igaljuhul loodan, et järgmine nädal on kõik vana rutiini peal tagasi. Pereemal juhtus veel teine õnnetus - tema tööjuures toimus suur vargus, kõik kaamerad, elektroonika, arvutid, jne pandi pihta.

Kell on praegu 11, olen juba 3 tundi üleval olnud, kuna käisin hommikul vara jõusaalis. Parim aeg trenni tegemiseks, kuna vahepeal olin seal täiesti üksi ja ei pidanud mõne masina järjekorras ootama. Minu "tööpäeva" alguseni on veel paar tundi aega, õues päike paistab, seega mõtlesin et lähen nüüd jalutama. Et siis, tere hommikust!

2011-02-07T00:28:00.008+02:00

Eile jõudsin veel külastada La Basilica di sant'Antonio di Padova, see sama mis Vatikani alla kuulub. Kunagi, kui koos pereemaga sinna lähen ja rohkem seda püha koda mõistma olen hakanud (ehk ajaloo, kunsti ja religiooni kohta lugenud), kirjutan pikemalt.

Täna aga oli ilus päikseline päev, kraadiklaas näitas 12C. Jalutasin Prato della Valle väljakule ning nautisin seal soojust. Kõik inimesed mu ümber aevastasid, sest päike oli tõesti ere. Päikselise päevaga on aga see jama, et tavaliselt tuleb kuhugi väljakule jalutada. Tänavad on siin kitsad ja majadega ääristatud, seega madal päike sinna ei paista.

Ema sünnipäev ei möödunud kahjuks väga meeldivalt, sest meil on majas kaks haiget meest - isa köhib nagu vana suitsumees ning õhtul tõusis palavik jälle. Vaatamata sellele, et laps peaaegu õhtuni suutis mitte oksendada, läks nüüd asi veel hullemaks kuna lisandus ka kõhulahtisus. Ema konsulteeris ühe selle piirkonna parima lastearstiga ja see imestas, et kuidas saab üks korralik arst lapsele oksendamise vastu antibiootikume kirjutada, nagu seda reedel lapse enda pediaater tegi. Homme sõidavad nad selle spetsialisti juurde, loodame siis et ta saab beebi haigusele jälile.

Seega oli ema oma sünnipäevahommikul täiesti magamata ja ka päev möödus haigeid põetades ja majapidamistöid tehes. Aga kõigele vaatamata suudab ta positiivne olla ja ikka mõne hea nalja sekka visata. Tema suust on näiteks pärit (siin majas väga populaarsed) uued sõnad "goodissimo" ning "gymming". Tema isa on ka üks naljakas tegelane, inglise keelt ei räägi, aga juba õppis mõned eestikeelsed sõnad ära. Iga kord kui ta meile külla tuleb, siis astub uksest sisse ja hüüab "tere tere tere!". Sama teeb ta ka lahkudes, kuna ühele põlisele italianole on natuke raske selgeks teha, et me lahkudes teist sõna kasutame. Teiseks, lapsega mängides osutab pereema isa enda peale ja ütleb "vanaisa". Kõige parem oli see, et täna oma tütrele õnne soovimiseks kõnet alustades ütles vanaisa nii: "Tere, tanti auguri!".

Loodan, et homme on mul haigete kantseldamise kõrvalt ka aega gymminguga tegeleda ja oma superbottomi kallal töötada.. vähemalt nii väljendaks pereema ennast :) Siin aga mõned ebakvaliteetsed pildid paarist Padua tänavast ja Prato della Valle'st!

2011-02-05T20:34:00.010+02:00

Valetasin eile, kõik ikka nii hästi ka polnud. Varsti peale selle postituse kirjutamist viidi laps haiglasse. Palavik ning okse siin ja okse seal. Ma pole vist kunagi oma elus nii palju okset näinud. Avastati väike kõrvapõletik ja kõhuhäda, aga arst ei osanud ka täpsemalt midagi välja uurida. Nüüd antibiootikumikuur ning täna on laps juba rõõmsam ja söök püsib sees.

Täna hommikul ärkas aga pereisa väikse palavikuga ning köhaga. Tema pole kaks aastat haige olnud - seda ütles ta alles eile õhtul. Täna lõunaks ta voodist enam ei tõusnud ja 39 palavik. Igasugused gripivaktsiinid on tal tehtud, ei tea mis häda see siis nüüd kallal, viirus või külmetus?

Tervisehädadest hüppame aga saapahädade juurde. Itaalia on suur saapariik küll (mitte kuju vaid moe mõistes), aga minu jaoks siin õigeid ei leidu. Vähemalt hetkel on mul selline masendav arvamus, kuna veetsin täna 5 tundi linnapeal, külastasin 348761236 erinevat poodi ning tulin tagasi ikka tühjade kätega. Ei saa ikka osta, kui tunne õige pole. Oleksin nõus isegi nende odavatega, millel riidest materjal, aga jalas on nad kohutavalt ebamugavad. Järgmine probleem, mis mul pidevalt tekkis, oli see, et itaallased on ju pisikesed võrreldes ühe põhjamaalasega ja tihti neil jalanõusid number 39 ei eksisteerigi (õigem oleks öelda, et poed tellivad seda numbrit ainult paar eksemplari ja need on juba läbi müüdud). Seejärel, mulle ei meeldi see praegune popp ja noortepärane mood, kus saapad põlvedeni jõudes megalaiaks lähevad ja üldse nõmedad torbikud välja näevad. Lõpetuseks, saapad mis mulle meeldivad (ratsaspordi stiilis) algavad 130 eurost. Arvan et jään lihtsalt kevade tuleku peale lootma, et saaks kähku oma lahtisi rihmikuid ja kingi kandma hakata.

Ja nüüd lõpetuseks natuke põnevust - minuga juhtus täna midagi absoluutselt enneolematut!! Kohtusin kogemata tänaval kahe sõbraga! Hahh, ei tegelt see esimene oli lihtsalt üks treener jõusaalist. Teise sõbraga on natuke rohkem põnevamad lood. Nimelt jalutasin peatänaval, poest poodi, kui järsku märkan, et jube tuttav kuju on. Oleks nagu minu austerlasest sõber, kes samuti Ameerikas vahetusõpilane oli. Hetkeks mõtlesin, et ei, see ei saa õige olla, äkki on tema kaksikvend või midagi. Siis aga hüüdsin ta nime ja mõlemal oli üllatus kui suur! Vot nii väike see maamuna ongi!! Austerlane oli oma tüdrukuga Veneetsias puhkusel, kui mõtlesid ka Paduasse korra jalutama tulla. Ega tal ka meeles polnud, et ma just siia linna elama tulen.

Eesolev laupäevaõhtu möödub meil emaga arvatavasti kahekesti, lasagne ja cioccolata seltsis. Homme on tal sünnipäev, aga ma nüüd ei teagi, kas külalisi tuleb, kuna isa nii haige..

Muide, avastasin et minu magamistoa aknast on selgesti näha Alpe! Ma polnud seda varem märganud, kuna aken on veidi kõrgemal ja sealt väljavaatamiseks peab natuke turnima. Seega mingit igapäevast vaatenautimist mul pole, aga teadmine, et minu magamistoast on reaalselt võimalik Alpide ilu kaeda, on sama hea!

2011-02-04T17:21:00.003+02:00

Okei, selle "Weather in Padua" seal paremas ääres peaksin nüüd küll ära kustutama, koguaeg valetab. Tema ütleb, et on -2C ja udu, kuigi tegelikult on selge sinine taevas ja 12C sooja.

Nina käib läbi, itaalia keel edeneb ja muidu on ka kõik hästi!

2011-02-03T11:54:00.005+02:00

Eelmisel nädalal hakkasin köhatama, nüüd paar päeva tagasi hakkas nina vett jooksma ning eile ei suutnud enam üldse hingata, kõik võimalikud torud täiesti kinni. Pea uimane, magada ei saa, silmad sügelevad ja pisarad jooksevad, eriti hull on peale õuest tulekut.

Ainuke loogiline järeldus: heinapalavik. Oh tere tere varane kevadallergia! Nüüd istun toas, söön allergiatablette ja vaatan kuidas all aias puudelt valged kübemed nelja ilmakaarde lendavad..

PS! Pole üldse jõudnud õhtuti skype'is olla, kuna just sel ajal kui te kodus online olete, aitan last vannitada ja siis hakkame sööma jne..

2011-01-31T00:48:00.006+02:00

Täna pealelõunal kimasime oma Porschega naaberlinna Vicenzasse. Tegelikult oli algselt plaanis Veronat külastada, aga ilm oli udune ja unine, seega pidime väikse ümberkorralduse tegema.

Vicenza asub meist umbes 20 kilomeetri kaugusel ja on umbes 100,000 elanikuga väikelinn. Välimuselt on see üpris sarnane Padovaga, kuigi peaväljak oli küll kaunim oma kõrgete valgete sammaste ja rõdudega. Jalutuskäigul jõime tõelist hot chocolate'i ehk cioccolata't koos vahukoorega. Aastaid tagasi, kui kuulsin väljendit hot chocolate, oli mu pettumus suur, kui seda kohvikutes tellides alati tavalise kakao sain. Nüüd siis täitus minu lapsepõlve ettekujutus - kuum šokolaad selle tõelises ja reaalses olemuses!

Siin aga mõned udused fotod Vicenzast ning cioccolata café'st.

PS! Täna sain ühe sakslasest aupair'iga kokku, seega on ka sotsiaalse eluga algust tehtud! (jõusaali "abivalmid" kutid ei lähe arvesse)

2011-01-30T01:15:00.006+02:00

Ja ongi esimene töönädal siin Itaalias juba läbi. Iga päev õpin midagi uut, kas siis siinsest kultuurist, lapse rutiinist või nendest inimestest, kellega koos elan.

Eelmisel pühapäeval andis isa päris ametliku esimese nädala tööplaani, maksis natuke palka ette ja kirjutasime allkirjad. Mul pole üheski peres varem nii tehtud, aga pereisa ajas selle täpsuse oma hariduse kaela (insener). Plaan siis koosnes 43st töötunnist ning aupair kategoorias olen mina aupair plus. Lühidalt öeldes tähendab see siis rohkem töötunde, painduvust ja palka. Mida nad 'flexible' all mõtlesid, sellele sain sel nädalal pihta. Kokkuvõttes siis ei töötanud ma kohe kindlasti 43 tundi, aga samas olin neile alati olemas kui vaja. Alguses tundusid need päevad siin veidi kaootilised, kuid hakkan nüüd süsteemile üha enam pihta saama. Põhimõtteliselt olen lapsega hommikuti ja pärastlõunal, kui ema trennis või tööl on. Teisi- ja kolmapäeviti on lapsega pool päeva vanaema, seega mul vaba aeg. Eks näis, kuidas teine töönädal kujuneb, siiani pole aga midagi keerulist olnud. Tegelikult pakkusin ennast isegi oma korrust ja vannituba koristama, sest kui laps magab pole mul eriti midagi teha ja päris veider on vaadata, et see koristaja minu järelt küürib. Pereema ütles aga et ei ei, koristaja on neil niigi üle palgatud ja et las see olla ikka tema töö. Nüüd on minu "mitteametlik" ülesanne igal vabal momendil itaalia keelt õppida - sobib!

Õhtud on meil siin lõbusad, vanemad aitavad mul keelt õppida või jutustame niisama südaööni veinipudeli seltsis. Paar päeva tagasi saime emaga peale ta tööpäeva linnapeal kokku (olin lapsega jalutamas) ning ta ulatas mulle kingituse, pakitud ja lips peal. Hiljem kodus lahti tehes leidsin sealt raamatu itaalia keele grammatika ülesannetega. Väga mõnus õpik/töövihik on, hästi koostatud ja õpib kiiresti.

Täna peale jõusaali käisime emaga väikesel shopingul, tagumiku all hõbedane Mercedese sportauto. Põhiline sihtkoht oli Decathlon ehk sporditarvete kaubamaja. Nii, kuulake nüüd.. ostsin 2 jooksmiseks mõeldud t-särki, ühe maikapluusi lõikega jõusaali särgi, põlvini jooksupüksid, pikad soojemad jooksupüksid ning jooksmiseks mõeldud pikkade käistega pluusi. Kokkuvõttes tuli see kõik mulle odavam kui mu praegused jooksupüksid, mille jaoks paar suve tagasi hoolega raha kogusin. Decathlon on täielik spordiparadiis, näiteks matkariided algasid viiest eurost (midagi Pätule:)). Isegi ratsatarvete osakond oli esindatud koos imeliselt odavate ratsapükste, sääriste, päitsete, kaskade ja muu kraamiga! Miks oh miks peab Eestimaa leppima vaid kallite Adidase ja Nike brändidega, kui on olemas ka kümme korda odavam ja üldse mitte kehvem spordivarustus?!

Täna olin õhtul lapsega mõned tunnid üksi, kuna ema õel oli sünnipäev. Magamapanek õnnestus ilusti, kuid hiljem oli veidi liiga palju nuttu. Õnneks aga sai uni lõpuks võitu ning mina kassiga itaaliakeelse pealelugemisega Meeleheitel koduperenaisi vaadata. Tänase õhtu eest maksti mulle uute teksapükstega, mis ei olnud tegelikult üldse kallid (10 euri, allahindlus 80%), aga samas ilusad. Tegelikult tahtsin ikka ise nende eest maksta, aga ema kategooriliselt keeldus, kuna tal pidavat olema magic krediitkaart..

Aga nüüd buona notte!!

2011-01-28T00:53:00.004+02:00

Kirjutasin täna oma esimese teksti itaalia keeles, tuli peaaegu terve vihikulehekülje - oma kodust ja perekonnast! Areng on märgatav :D

Eile tutvustasin neile siin paari eestikeelset sõna ja ema käis terve õhtu ringi, tõstis käe ja ütles: "Tere!" ning täna kostis nõudepesu juurest vaikset mõminat "minu nimmi.. minnu ni.. minu nimi.."

Kokkuvõttes käib siin keeleõpe hoogsalt, ikka kõike segamini, eesti-inglise-itaalia! Homme kirjutan pikemalt :)

2011-01-24T00:42:00.011+02:00

Olen nüüdseks siin Padovas juba peaaegu 4 päeva viibinud ning kohanemine läheb kenasti (ja põnevalt). Perekond teeb küll vapustavat tööd selle nimel, et mul siin hea oleks ja et ma nende elusse-olusse sisse sulanduks. Kirjutakski siis paar sõna nendest inimestest, kellega ma siin elan - vähemalt läbi esmapilgu.

Pereisa on peaaegu viiekümnendates ärimees, kelle vanavanemad on muideks Sitsiiliast pärit. Tema inglise keel on super, kuna ta õppis nooruses Los Angeleses ning hiljem käis tüdruksõbra tõttu pidevalt USA vahet. Hariduselt on ta insener, aga hetkel juhib perefirmat, mille oma isalt üle võttis. Isa armastab sporti, eelkõige mäesuusatamist ja golfi, kuid igapäevaselt hoiab end vormis jõusaalis käimisega.

Pereema on veel kolmekümnendates telereporter. Enne siia tööletulekut olin suhelnud vaid isaga, kuna ema inglise keel ei pidavat väga hea olema. Teades pereema töökohta, kartsin veidi, et äkki on tegu kõrgi ja egolaksu all oleva kuulsusega (olin tema saateid varem internetist veidi piilunud). Nüüd olen mõistnud, et mu kartus ei pea absoluutselt paika - ta on heasüdamlik, väga sõbralik ja abivalmis ning väga väga jutukas. Ja see inglise keel pole tal üldse paha, mis on minu jaoks hea uudis. Pereema armastab samuti sporti, ülikooli ajal oli ta lausa fitness keskuses treener. Ta on oma elus kolm korda ka täispika maratoni läbi jooksnud ning teeb siiani trenni seitsmel päeval nädalas (jooks 15km või jõusaal), lisaks käib ta ka ujumas.

Lapsukeseks on mul siin aastane poiss, suurte pruunide silmade ja nunnude tumedate lokkidega. Kutt on väga iseseisev, seega ei vaja pidevat kussutamist ja nunnutamist, kuid hetkel tulevad tal hambad ja see tähendab magamata öid. Laps teeb ka oma esimesi samme, kuid ühtegi sõna veel tema suust kuulnud pole, selle asemel tulevad sealt vaid ooperihelid.

Birba on meie kodu pensionär - 13 aastane kass on kogu oma elu isaga elanud. Nooruses oli ta tubli näitustel käia, nüüd elab see lössis ninaga tõukass mugavat korterielu. Birba on otsustanud öösiti minu kaisus magada. Peale pikka aega käpaga toksimist ning nurrumist ei suutnud ta mind ära oodata ning juba norskabki kõva häälega siin minu kõrval.

Sellise liikuva eluviisiga inimesed on loomulikult kasulikud minu motivatsioonile - eriti pereema! Jagasime täna oma mõtteid (ja armastust) jooksmise vastu ning olen kindel, et ta hakkab mind aitama trennitegemisega. Rääkimata jõusaalist! Ema teeb täpselt sama trenni nagu mina, ainult et (arvatavasti 3 korda) suurema koormusega. Teine asi mille üle ma õnnelik olen on see, et siin majas süüakse tervislikku toitu (näide: värsked juurviljad-salatid iga päev). Ema ostab ainult madala kalorisisaldusega või light tooteid, mis tegelikult minu mõistes otseselt tervisliku alla ei kuulu, kuid siiski on hea teada, et mingit keemiat või õli täis jama siin majas ei ole.

Sellel nädalavahetusel ma veel "ametlikult" ei töötanud, kuid siiski olin nii palju lapse (ja pere) kõrval kui vähegi sain, et kõike õppida. Nende kodune elustiil on minu omast väga erinev - totaalne steriilsus! Laps ei tohi ühegi tolmukübemekese või bakteriga kokku puutuda. Loomulikult kulub selles majapidamises palju kõiksugu puhastusvahendeid ning kõik lõhnab pidevalt kemikaalide järele. Mulle ei meeldi segadus ja mustus, kuid see puhtusehullustus on liiga üle pingutatud. Vanemad ütlevad koristamise kohta, et kõik itaallased on vähemal või suuremal määral sellised (Kiq, palun su tarka arvamust), kui sitsiillased välja arvata.

Laupäeval käisin esimest korda jõusaalis, mis asub kodust vaid 20 meetri kaugusel. Tegemist on väikse kohaga, aga see-eest rohkem privaatsema järelvalvega. Minu uueks treeneriks on üks noor italiano, üldse on seal klubis kõik treenerid kehakultuuri üliõpilased. Ma pole veel kuukaarti ostnud, aga see pidavat ainult 17 euri olema. Võiks arvata, et see on vaid pääse jõusaali ning võid seal iseseisvalt mässata - ei, siin käib kõik pideva järelvalve all. Seetõttu (alguses minu üllatuseks) töötas see itaalia kutt minuga laupäeval terve tunni, et näha mis tasemel olen ja nüüd vist paar tundi on veel temaga, siis kirjutab ta mulle neljaks nädalaks treeningplaani. Selle järgi treenimine ei tähenda muidugi totaalset iseseisvust, sest juhendajad on pidevalt saalis olemas, kui vaja peaks minema või kui nemad viga näevad. Väikeseks meelelahutuseks teile - õhtul söögilauas ütles ema, et kui ma jõusaalist ära olin läinud, tulid kolm kutti tema juurde ja küsisid, et kes ma selline olen ja et kas nad mind õhtust sööma võivad kutsuda. Welcome to Italy..

Õhtuti oleme emaga või isaga linnapeal jalutamas käinud, kuna nädalavahetustel tahavad vanavanemad lapsega olla ja see tähendab rohkem vaba aega ülejäänutele. Veel üks pluss minu jaoks - isa ja ema on pidevas liikumises ning igal vabal momendil tahavad nad kodust välja saada. Laupäeval käisime pereisaga Vatikanis - jah, täitsa tõsiselt, üks osa Vatikanist asub siin samas Padovas. Tegemist on hiigelsuure katedraaliga (mille nime ma hetkel loomulikult ei mäleta, kuid luban ennast sellel alal harida, kuna siin linnas on niiiiiiiiiiii palju õppematerjali), sisse me kahjuks ei saanud minna kuna oli juba õhtu. Käisime ka püstijala leti taga kohvi joomas, nagu itaallastele kombeks on. Taaskord ei tea, mis selle kohvi nimi oli - see oli selle koha spetsiaaljook. Viimastel päevadel olen pidanud kuulma liiga palju uusi koha- ja toidunimetusi, et ühtegi nendest enam meeles ei ole. Täna (pühapäeva) õhtul käisime emaga paaritunnisel jalutuskäigul, taas jõime ühe maailma parima cappuchino ning tuulasime muusikapoes ringi.

Pean tunnistama, et linna paigutusest taipan ma hetkel vaid ühte peatänavat, mis viib meie kodu juurest Prato della Valle väljakuni (Moskva järel Euroopas suuruselt teisel kohal). Olen seda teed nüüd kahel korral ise päeval läbi kõndinud, kuid kõrvale põigata pole veel julgenud, vähemalt mitte ilma kaardita. Need jalutuskäigud olen teinud hommikul ja esimesel päeval keeldusin viisakalt, kui ema mulle päikeseprille pakkus. Teisel päeval olin juba targem ja võtsin pakkumise vastu. Ehk siis on meil siin Padovas kõik need päevad ere päike paistnud, kuid kraadiklaas näitab vaid kuni 6C sooja. On väike oht, et läheb veel veidi külmemaks ning ka lund võib tulla, kuid üldiselt on jaanuar siin siiski kõige külmem kuu ja edaspidi peaks ikka kevad juba paistma. Vähemalt linnud juba laulavad ja aias kasvab roheline muru.

Itaallastele meeldib loomulikult uhkusega oma kööki tutvustada ja nii tõstetaksegi mulle igal õhtul ette mitu erinevat sööki, rääkimata juustu- ja saiavalikust. Tundub, et mu uuele perele tõesti meeldib seda kõike mulle näidata, sest minu tõttu on juba nii palju toiduasju ostetud, mida nad ise tavalisel päeval ei sööks (nt panettone - jõulukook). Laupäeval toodi välja limoncello ja pereemal hakkas jutt veelgi enam jooksma, seega istusime peale õhtusööki veel poole ööni üleval. Kuulsin ära nende naljaka kohtumisloo, reisijutte ja muud põnevat. Täna läks pereisa alpidesse suusatama ja tuleb alles homme tagasi, seega ostis ema jalutuskäigu ajal pool kilo gelatot (maailma parimat jäätist), mida õhtul jutuajamise kõrval kahekesti nautisime.

Väljend 'la dolce vita' õigustab ennast täielikult, vähemalt siin linnas - isegi pühapäeva õhtul oli linn täis elunautijaid, küll paarikesed või perekonnad, vaikselt ringi jalutamas või kohvi joomas. Olen siin vaid mõne päeva olnud, kuid tunnen õhus sellist rahulikku, õnnelikku eluviisi. Jah, eks näis kuidas ja kas mõne aja pärast mu arvamus muutub. Hetkel veel kuulun turisti staatuse alla ja teen järeldusi esmapilgust.

(Need juhuslikud pildid Padova linnast on tehtud mobiiliga ning kvaliteetsemaid fotosid ei tule enne, kui mingi kaamera endale soetanud olen.)

2011-01-21T19:13:00.009+02:00

Üritan nüüd teile veidi oma kahe viimase päeva tegemistest rääkida, aga reisi esimene postitus on alati kõige raskem. Sest niiiiiiiii palju asju ja elamusi on ju, millest kõigest rääkida tahaks!

Neljapäeva hommikul astusin Ryanairi lennukisse, seljas 2 paari teksapükse, 1 t-särk, 1 maikapluus ning 2 pusa. Pluss siis muidugi jope, kindad, sall ja müts. Paras kubujuss olin, aga no mis teha kui kohvrisse enam ei mahtunud. 600 grammi oli isegi üle lubatud piiri, aga õnneks nad sellest suuremat draamat ei teinud. Kohvrit lahti pakkides märkasin, et suutsin ikka üllatavalt palju kraami seekord kaasa tassida. Ryanair võib nõme olla, aga 10 kilone käsipagas õigustab ennast täielikult.

Lumisele Tallinnale sain ülevalt vaid paariks sekundiks pilgu heita, sest juba suundusime pilvedesse ja siis kohe pilvede peale - seal, kus alati päike paistab. Alpide kohale jõudes ahhetas kogu lennukitäis reisijaid - milline imeilus uskumatult kaunist superlux vaatepilt!! Ka piloot rääkis, et vaadake nüüd, siin on alpid ja seal on see ja see järv. Nagu turismireis. Naljakas oli see, et lennu alguses ma ei saanud üldse aru, mis keeles piloot ja stjuardessid räägivad. Siis hakkas midagi ikka inglise keelt meenutama. Lõpuks sain aru, et tegemist on iiri aktsiendiga. Noh, hetkeks käis läbi ka mõte, et piloot on purjus. Suure tõenäosusega see muidugi nii polnud, jõudsime ju tervelt maale tagasi.

Milano (okei, Bergamo) lennujaama tuli mulle "ülemteener" vastu. Kuna mu pere isa ja ema pidid veel töötama, siis käisime ka lõunat söömas, et aega parajaks teha. Väike pizza kulus ära küll! Peale seda oli Padova linnani veel umbes 150 kilomeetrit ja see möödus magades. See ülemteener ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Olin ju küll vajalikud itaaliakeelsed laused enda jaoks varem ära õppinud, aga siis kui neid vaja oleks läinud, tulid pähe ainult prantsusekeelsed väljendid! Aga nagu näha ei hakanud ma end jutustamisega vaevama ja hoopis magasin kogu tee :)

Minu uus kodu siin Padovas asub täiesti kesklinnas, mitmesaja aasta vanuses renoveeritud kortermajas. Siseõues on klaasi all vanad väljakaevatud vundamendi tükid. Majja sissetulek oli paras seiklus, pidevalt suured rauduksed ees ja sada erinevat võtit. Õhtul linnapeal kõndides ütles pereisa, et näed kõik need inimesed kes näevad nii peened välja - need elavad meie majas. Jah, isegi liftis on vaip maas.

Korterist vist ei maksa enne rääkidagi, kui pilte teen. Asume kolmandal ehk pööningukorrusel. Korteri disaini on sisse jäetud vanad hiigelsuured talad, aga muidu on arhitekti soovitusel palju klaasi ja marmorit. Mina elan siis tegelikult vist nagu 4. korrusel, mis on justkui omaette korter, hetkel veel avatud rõduosaga elutoale ja köögile. Magamisosa on mul kaldseina all koos mõnusalt suure ja kõrge voodiga. Mul on oma garderoob ja oma vannituba. Jah!! Esimest korda elus on mul oma isiklik, privaatne IMEILUS vannituba koos vanade puutalade ja erksiniste tillukeste kivikestega seinal. Minu "korteris" on veel ka telekanurk nahkdiivanitega ning kamin.

Vastuvõtt oli küll ilusti korraldatud ja ema oli isegi vannitoa minu jaoks valmis seadnud. Mind ootasid ees igasugu erinevad kreemid, pesemisasjad, uus kamm ja muud kraami. Õhtul käisime linnapeal jalutamas - suutsin vist ainult ahhetada. Mind ootavad ees suured avastusretked ajaloo- ja kunstimaailma. Pärast kodus õhtust süües toodi isegi vein välja ja lõime minu tuleku puhul klaase kokku. Sõime lasagnet, kartulit, kalkunirulle ja veel igast asju, mille nime ma ei suutnud meelde jätta. Magustoiduks loomulikult keelt allaviiv tiramisu.

Täna oli emal vaba päev töölt ja seega veetsin selle tema kõrval õppides. Laps, üheaastane poiss, on megarahulik ja iseseisev, teeb oma esimesi samme. Täna sain veel teada, et neil käib neli korda nädalas ka koristaja, kella kümnest hommikul kuni kuueni õhtul. Imestasin, et kas tal tõesti jagub koguaeg miskit tegemist. Jah, näiteks täna hooldas ta magamistubade puupõrandaid ja elutoa marmorpõrandat (lisaks muu koristustöö kõrvalt). Pidevat küürimist vajavad muidugi need meeletud klaaspinnad siin korteris. Oh, õnneks see kõik pole minu töö. Aga see sama "teenijanna" tegi isegi minu voodi täna hommikul ilusti ära, vannitoa koristusest rääkimata. Nii, nüüd ärge pikali kukkuge.. aga see ülemteener, kes mind lennujaamast koju tõi, hakkab mulle iga päev siia korterisse lõunasööki tooma.

Täna tõi isa mulle mu itaalia telefoni (jah, mitte ainult kaardi vaid lausa uue MOBIILI) ning lähipäevil võetakse mind ka politseis arvele, ehk siis registreeritakse siia elama. Kohaliku pangakonto vist avan ka.

Kõik on siiani veel väga põnev, aga väsitav!

PS, lapsele pannakse siin hommikuti beebiparfüümi peale..

2011-01-19T23:01:00.003+02:00

Eriti ei tunne küll, et jälle mitmete tuhandete kilomeetrite taha läheks. Peale Ameerikat tundub Euroopa ikka nii väike. Ainult kolmetunnine sõit, peaaegu nagu Tartusse minek. Eks?

Kuuajane puhkus Eestis möödus küll kiiresti, aga tegusalt. Tegusa all mõtlen seda, et tegin kõike millest USAs unistasin ja selle alla kuulub ka kodus logelemine. Kahju ainult, et suusatada õieti ei saanud, küll nohu ja ilma tõttu.

Reisi ettevalmistused?

hunnik Sudafedi
kingitused perele (Kalevi kommi ja šokolaadi), pereemale sünnipäevaks väike raamat Eestimaast (ainuke, kus ka itaaliakeelne tekst sees oli)
korralik tervisekindlustus, kuna lähen akadeemilisele puhkusele ja haigekassa ei kehti sel ajal
online check-in
keeleõppimisega läksin viimasel nädalal laisaks
pakkimine, oh seda õudust jälle.. mitte ei taha, et Ryanair'iga ülekilosid oleks, olen kuulnud kuidas nad inimesi paljaks selle pealt röövivad. Samas on nii kohutavalt raske midagi jälle koju jätta. Tean muidugi, et saan sealt kohe osta, kui millestki puudus peaks olema. Aga siiani on meeles see tunne USAs, kui peale lahtipakkimist vaatasin oma garderoobi ja mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on.. mitte kunagi enam ei taha palavikuga pakkida! Täiesti ebareaalseid asju võib niimoodi kaasa võtta ja olulised maha jätta.

Mind ootab arvatavasti ees üks valus lend, sest kõrvad on lukus ja nohu ei taha kuidagi ära minna. Aga loodame parimat. Peale minu elu esimest valutut lendu (USAst tagasi tulles), oskan nüüd juba loota, et äkki ka seekord läheb paremini..

Aga okei, Itaalias näeme!

2011-01-17T00:53:00.009+02:00

Puhkus Tartus jätkus perfektselt ehk mitte midagi olulist tehes. Paaril korral käisin raamatukogus itaalia keelt õppimas. Oma pisikesi külastasin ka, kes nüüd kõvasti kasvanud ja targemaks saanud on. Maarja kokkas ühikas. Praekartul, pasta - nii see elu käib. Mulle meeldib lihtsalt nõusid pesta. Illegardis meenutasime, klatšisime ja kritiseerisime koos Mariga välismaa elu. Õhtud olid seal Tartus kõige armsamad - hea muusika või Vikerraadio 'Kuula rändajat' taustaks mängimas, viiruk ja küünlad põlemas ning kudusime salli. Alguses mina, siis Maarja. Tegin paar käepaela ka. Mina, Maarja ja Kiq - nii me seal olime, vahel öösel kella kolmeni välja. Retro õhtu tegime ka Illukas, loogiline ju. Ühel hommikul ärkasime isegi enne kella 12, sest päike paistis. PÄIKE!!! Õhtuti aga suure osa ajast lihtsalt vaatasin aknast välja, tänavavalgustuse lambi all möllavat lumetormi.

Korra öösel vist sonisin ka Maarjale midagi, ajasin ta üles ja hakkasin elevantidest jaurama (või olid mingid muud elukad?). Kui jõudis kätte lahkumispäev, olime mõlemad rongijaama jõudes nagu lumememmed. Hea, et üldse kohale jõudsime, jalad käisid all ikka ringi küll. Maarja lehvitas taskurätikuga rongi akna taga. Tartust lahkumine on alati üks hullemaid osasid, kui tead et niipea ei tule tagasi. Mul on eelmised korrad veel selgelt meeles - enne Prantsusmaale minekut (no seal Cecile helistas mulle, et kas ikka tulen, mina istusin jäätunud rongis ja loomulikult vastasin 'jah') ja enne Ameerikat (kurb hüvastijätt naabertoa elanikega). But I will come back, I WILL!!!!

Mul on hea meel, et Tartul niivõrd tugev mõju on, ega muidu vist oleks väga raske hiljem kooli juurde tagasi pöörduda. Seega ülikoolis käimine pole puhtalt õppimise eesmärgil - Tartu on see, mis tõmbab.

Tartus olles sain teada, et suure tõenäosusega on ameerika toit mu tervisele mõju avaldanud. Mingeid tõestavaid laboritulemusi siin nüüd pole, aga peale paari arstilkäiku ja uuringuid arvati, et mul on soolteärritus. Okei, veidrad kõhuvalud olid mul Ameerikas, just umbes 5 päeva enne ärasõitu. Eestis olles nüüd ma nagu ei mäleta et midagi oleks olnud. Arsti juurde minnes ja nii muuseas seda mainides avastasime, et ikka on katsudes täpselt samamoodi valus. Peale ühe teise kahtluse ümberlükkamist küsis arst, et kas olen viimasel ajal ebatervislikult söönud ja stressis olnud. Jah, ma elasin neli kuud Ameerikas.. kus üliõpilaste toit on täis kemikaale, hormoone, rasva, toiduvärve ja igast muud jama, millega minu keha varem nii palju kokku puutunud polnud. Naljakas, aga soolteärrituse valu pidavat esile tulema just stressiolukorras. Mäletan, kuidas mul veel lennujaamas istudes valutas ja valutas, aga peale õhkutõusu mul seda tunnet enam polnud.

Nüüd tagasi Euroopas olles olen hakanud toitu hoopis teise pilguga nägema. Ameeriklaste toitumisstiili (ja -võimaluste) kogemine tõestas mulle, kui tähtis on tervislik ja naturaalne toit. Võrreldes Ameerikaga söön ma Euroopas olles ikka väga tervislikult. Nüüd tagasi olles olen võibolla rohkem hakanud mõtlema sellele, kust toit tulnud on. Seda silmas pidades pistan varsti kohvrisse moosipurgi ja ema küpsetatud leiva - tükike eestimaa maitset minu tulevasele perele.

Valu kõhus mul enam pole, joon aga aiast korjatud taimeteesid ning Gefiluse keefiri. Tegelikult jäin peale Tartust tulekut haigeks (märjad jalad külmas rongis..) ja isu kadus üldse, seega usun et mu keha on juba piisavalt puhastust saanud. Heloisal tekkis peale Brasiiliasse naasmist kõhus ülihappelisus, arst süüdistas toitu. Üks itaallane, kes ka seal vahetusõpilane oli, kurtis mulle et tunneb koguaeg kõhus nii veidralt. Minul tekkisid Ameerikas olles kahel korral üle kehe punased täpid (mul pole varem allergilisi reaktsioone esinenud), samad täpid katsid korra ka Anna ning ühe hispaanlase keha. Kõhulahtisustest ma parem siin rääkima ei hakka.. Kõik see paneb mind mõtlema - vaesed ameeriklased!! Vaesed tudengid, kes nii aastaid elama peavad. Tegelikult, ega nad ise midagi aru ei saa, sest nende kehad on harjunud. Mujalt tulnutel on raskem, nagu näha. Aga kui nad vaid teaksid, mis karuteene nad oma kehale teevad.

Nüüd kodus külmetusse jäämine garanteeris selle, et saaksin lihtsalt OLLA ja mitte midagi teha. Uskumatu, aga telekas ja diivan pole kunagi varem nii head tundunud. Suusatamise mõttes oli küll kurb, aga õigeid radu meil nagunii siin pole. Järgmise minekuni oli ka veel aega ja seega sai täiesti muretult lebotada ning kududa.

Nüüd hakkab vaikselt juba reisiärevus sisse tulema. Kes veel ei tea, siis neljapäeva hommikul stardin Itaalia poole. Uus riik, uus keel, uus pere, uus kodu.. Lähipäevil pean oma 15 kilogrammise elu kokku pakkima ja jälle on minek (tegelikult 25kg koos käsipagasiga). Padovas on hetkel 3C sooja, homseks näitab kuni 11C. Kevad on silmapiiril.. ma loodan.

2011-01-14T00:32:00.010+02:00

Puhkus kodus on hea, ainuke asi mis närvi ajab on see, et passin öösel 3-4ni üleval! Üritan iga hommik kell 10 üles tõusta, aga vahel isegi ei mäleta äratuskella kinnipanekut.. Mind suudab äratada vaid kohusetunne ja puhkusevälisel ajal ei maga ma kunagi sisse, päriselt.

Mis teinud olen?

Vanemuises käisin "Helisevat muusikat" vaatamas ning kiidan väga, kuigi see süžee tundub mulle kahtlane, olles ise lapsehoidjana töötanud. Piletid etendusele said ostetud juba enne Ameerikasse sõitu ning käisin seda koos emaga vaatamas, mis oli tegelikult tema jõulukink aastast 2009. Veider, aga kinkekaardi tähtaja tõttu loogiline.

Sai ka kalli ekskorterikaaslase sünnat tähistatud ning nii uskumatu kui see ka pole, tuli meie vana hea Raatuse kamp kokku. Üks on küll peaaegu naisele läinud, teine võttis ülikoolitee jalge alla, kolmas poolekohaga iirlane, neljas vahetas suhtestaatust, viies vahetas toanaabrit ja kuues otsustas üliõpilasorganisatsioonist ära tulla. Aga sel päeval ning sünnipäevaõhtul olime ikka nii nagu vanasti - sõime põrandal (!!), mängisime tobedat lauamängu ja tantsisime Illukas. Huvitav, kauaks see kamp jääb niimoodi koos käima, arvestades, et juba poole aastaga on nii mõnigi meist muutunud ja elukohtagi vahetanud?

Vanasti (noh, paar aastat tagasi) käisime ka ju ühe "kambaga" pidevalt koos ning enne aastavahetust üritasime taas üksteise eludes natukenegi järje peale saada. Seekord räägin siis keskkoolist ja sellest on juba möödunud peaaegu kolm aastat. Taas võiksin rääkida elukoha muutustest, hariduse valikutest ning töökohtade vahetamistest.. Aga nüüd tagantjärele mõeldes oleme ikka samad, täpselt samasugused, ainult veidi suurema elamuste- ja kogemustepagasiga. Algul läks veidi aega, et uue infoga järje peale saada, kuid siis algas meenutamine ja vot sel hetkel olime taas need huvitav-mis-must-saab keskkooliõpilased. Ja ega me vist siiani päris täpselt ei tea, mis meist saab.

Sellega seoses tuli mul meelde üks juhtum minu USA ülikooli prantsuse keele tunnist, kus õpetaja küsis meie tuleviku kohta. Ameeriklastel olid vastused olemas: "minust saab kohtunik", "minust saab spordiajakirjanik", "minust saab arst", "minust saab advokaat". Mina vastasin nõutu näoga "je ne sais pas" ja hakkasin jaurama, et tahaks lastega töötada, aga mitte lihtsalt kooliõpetaja olla, samal ajal ka oma keeleoskusi rakendades, ennast pidevalt täiendades, töökoht võiks muidugi ka reisimist soodustada, samas peaks saama ka loomingulisust rakendada.. Kas järjekordne kultuurierinevus? Või on ainult minu sõprusringkond selline, kes elavad ning vaatavad, mis saama hakkab? Aga mis siis, kui sellest tulevasest "arstist" ei saagi arsti? Mu sealsed klassikaaslased olid vaid 18 aastased.. meie istusime sel ajal enne oma esimesi klubiskäike ühes köögis ja filosofeerisime tuleviku üle. Kui tuleb kukkumine, siis arvatavasti mu ameeriklasest klassikaaslane ravib veel kaua valusaid haavu ning külastab kindlasti karjäärinõustajat, suure tõenäosusega ka psühholoogi. Mu eestlastest klassikaaslased aga komistavad omaenda jala otsa, pühivad tolmu ja rühivad edasi. Sest latt polnud liiga kõrgele seatud.

Läksin nüüd veidi teemast kõrvale, põhiline oli ju see, et mis ma teinud olen. Aastavahetus tuli ning selleks puhuks kolisin oma matkakotiga Tartusse. Panime kirja bullerbi hipide plaani ning allkirjastasime ära. Ei tea kas see latt sai meil nüüd kõrge või madal, aga kui nüüd asja tõsiselt võtta, siis osaliselt oleme sellel teel, et see nali ühel päeval tõeks saaks. Või siis fantaasiajutuna mõnes raamatus kirja oleks pandud, sest idee iseenesest on põnev.

Bullerbi hipide aastavahetus algas õhtusöögiga legendaarsel neljandal korrusel, toidulaual oli hõrgutisi erinevatest riikidest üle maailma, kuid eestipärased praekartulid hapukoorekastmes said küll kiiresti otsa. Verivorst nii isukalt välkaritele peale ei läinud. 2011 tuli Tartu Raekoja platsil, ilutulestiku ning rahvamassiga. Isegi baleriine kohtasime lumemäe otsas, mis oli küll vahva üllatuskohtumine. Edasi me nendega pidutsema ei jäänud, meid ootas ühikas ja neid iglu. Vot mis glamuursetest balerineeridest saanud on - kontsakingad jalast visatud, kasukas selga tõmmatud ja elagu küünlavalgus isetehtud iglus.

Esimesel jaanuaril, peale pikka lebopäeva saime jalad alla loomulikult alles õhtuks, kui kamba itaallastega La Dolce Vita'sse sööma läksime. Väljastasin Kapriisi kõrval asuvast pangaautomaadist oma esimesed 10 euri. Emotsioon puudus. Raha on raha, ning täpselt nagu poliitikagagi, ei huvita see mind absoluutselt. Mis mind rohkem tol õhtul huvitas, oli imemaitsev risotto ning itaalia möla mu ümber. Pazzi italiani.. väike eelsoojendus.

Klubituuri asemel meelitasime lõunamaalased hoopis lumesõtta, mis neile silmnähtavalt peale läks. Ühe sakslase lükkasime ka hange, millele järgnes muidugi kättemaks. Talv on kahtlemata mu lemmikaastaaeg ning vaatamata külmale lumele krae vahel, suus ja silmas, naudin seda täääiiieeeegaaa. Ning ma ei vingu, tuleks vaid lund lund ja lund! Sorry, tean et kõigil teistel on juba kopp ees ja siiber ka, aga mina organiseerisin endale sellel aastal talve vaid kolmekümne kaheks päevaks. Uskuge mind, nii piiratud ajaga hakkab bioloogiline kell lärmi lööma ja tekib vaid üks soov: lund!

(jätkub järgmisel unetul ööl)

2011-01-10T22:55:00.017+02:00

10 parimat elamust aastast 2010 NB! Sündmused pole ei meeldivuse ega aja järgi järjestatud.

Ühe maailma suurima joa, Niagara, nägemine ning Kanada pinnal astumine.

New York Empire State Building'us käik - minu parim otsus kulutada 20 dollarit.

Üksi läksin.. Ameerikasse. Tulin tagasi ka, omapead.

Augustikuine torm ning ca 20 murtud puud meie maja ümbruses.

Väike-Margus ehk minust sai tädi.

Leeris käik ja vaimu arendamine.

Käepaela punumise oskus, tänud tüdrukule Ecuadorist.

Raatuse pannkoogiõhtud. Parim viis aju puhkamiseks ja tudengielu nautimiseks.

Minu Hollandi perekonna külastamine. Täitsin Maaike soovi, mis ta pool aastat tagasi lennujaamas pisarsilmi oli mulle öelnud.. "Liina, please come couchsurfing to our place!"

Pürenee mägedes käik ja sealsetes kuumaveeallikates ligunemine.

2010-12-25T16:12:00.016+02:00

Tagasi Eestimaale jõudes ootas mind ees Epp Petrone raamat "Kas süda on ümmargune?", mille olin õe käest soodusmüügi ajal tellinud.

Ühelt reisilt taastumiseks ja järelemõtlemiseks läks see lugemine küll kümnesse. Mitte sellepärast, et minuga samad asjad oleks juhtunud, vaid elu ning selle keerdkäikude mõistmiseks. Kes meist ei mõtle vahel, et "mis siis kui.." või "oleks.."?

Uskumatu, aga Epp suutis veel kümme aastat hiljem endas need tunded ja elamused esile kutsuda, nende üle arutleda ning selle protsessi käigus oma loo raamatuks kirja panna. Autor küll kurtis tihti oma mälu üle, kuid minu arvates on ta uskumatu töö ära teinud - niimoodi oma mineviku sündmused taas esile tuua ja detailselt kirja panna on eriline anne. Ja seda kõike kadunuks jäänud päevikute abita.

Nautisin lugemise käigus ka kõigi nende veidrate ja eriliste inimeste kirjeldusi ning lugusid. Olen ka ise oma reiside käigus kohtunud kõiksugu tegelastega, alates Venemaalt pärit kunstnikuna raha teenivast hipist kuni Peruuse rajatava laama-kasvanduse unistusega ameeriklaseni. Just need ootamatud tutvumised teevadki rändamise huvitavaks - näha seda kirjut ning oi kui huvitavat inimestedžunglit. Ja igaüks neist jätab meisse mingi märgi maha, iga isik õpetab midagi, kõik nad jäävad meelde..

..ning kummitama meid "järgmistes reaalsustes". Seal, kus üks maailm peaks lõppema, aga eelmine elab veel sinu sees edasi. Epu raamat tõestab, et kõiki neid "kihte" kogudes pole alati lihtne edasi liikuda ning temal kulus nende koorimiseks ja mõistmiseks aastaid. Tegelikult peaksin seda vist teisiti sõnastama.. nendega leppimiseks kulus aastaid. Ja ma imetlen Epu julgust see kõik avalikkuse ette tuua, mis minu jaoks teebki ühest kirjanikust hea kirjaniku - tõetruu lugu tõeliste tunnetega!

Algul kartsin, et ühest ajast ja kohast teise hüppamine hakkab mind häirima, kuid raamatu lõppedes pidin tunnistama vastupidist. Naljakas, aga kokkuvõttes moodustas see kõik täiesti loogilise järjestuse. Järjekordne näide kirjaniku headest oskustest.

Iseendale tuli ka üllatusena, et kõik siin elus toimub mingi mustri järgi, kui vaid vaevud asjade üle mõtlema. Niimoodi juhtuvad ka kõik need imelikud kokkusattumused ja lõpuks hakkadki mõtlema, et kui nii pidi minema las ta siis läheb.. Kahetsemisega enda hinge seest närida pole mõtet.

Just sellisele arusaamale jõudsin mina Epp Petrone reisiromaani lõpuks, paralleelselt nii tema enda kui ka ühe vana hipi elu keerdkäikudest lugedes. Ja pean veel mainima, et "Kas süda on ümmargune?" oli niivõrd kaasahaarav ja huvitav, et avasin raamatu isegi Tallinn-Tartu bussis, kuigi tavaliselt läheb mul seal lugedes süda pahaks.

Minu enda Eesti elu hakkab üha reaalsemaks muutuma, millele aitas kaasa ka eile kuuse alt leitud kingitus - USA reisi fotoraamat, mida olin viimastel rännunädalatel enda jaoks koostanud. Ilus kokkuvõte, mis nüüd riiulil nostalgilisi hetki ootab ja oma lugu kaasas kannab. Unega on mul ikka keeruline, vahepeal on juba tunne et kannatan narkolepsia all, kui keset päeva lihtsalt sekundi pealt sügavasse unne vajun. Ajavahe tõttu pole saanud ka sõpradega eriti ühenduses olla, kuid üritan selle vea lähiajal parandada. Anna sõidab praegu kuskil Ameerika läänerannikul oma hipibussiga ringi ning Heloisa võtab Brasiilia rannamajas päikest. Mina istun metsa sees lumetormis, söön verivorsti ja õpin itaalia keelt.

2010-12-23T23:25:00.003+02:00

Tartu on vaieldamatult maailma parim koht.

Bussiga linna sõites olid kõik kohad küll tuttavad, aga tundus nagu oleks vahepeal mingi kümme aastat möödunud. Nii kauged tundusid need mälestused. Huvitav asi see mälu - uued elamused tulevad peale ja vanad lükatakse tahaplaanile. Nende kahe päeva jooksul seal tudengilinnas hakkasid aga vaikselt mälestused jälle esile tulema ning seda soodustas ka minu ja muude raatuslaste teadatuntud peomuster. Just nii nagu vanasti.

Naljakas on see tunne seekord välismaalt tagasi tulles. Nüüd ma mõistan, KUI teistmoodi oli elu Ameerikas. Suurem osa kohti ja hetki siin Eestis tunduvad algul nii uskumatud, justkui see ei saakski päriselt olla. Vaikselt hõljun ikka veel kahe maailma vahel ja ei saa alati aru, mis see reaalsus siis nüüd on.

Eesti elu meeldetuletamiseks läks kümnesse eileõhtune Maiku sünna - Raatuse ühikas, Pätu lauamäng ja Illusion, PERFECT!

2010-12-18T19:04:00.005+02:00

Mõne sõnaga siis minu reisist Ameerika -> Eesti, mis osutus oodatavast põnevamaks.

Nagu juba enne lugesite, oli kolmapäeval paanika transpordi otsimisega. Asi lahenes tänu Annale, kes oli oma sõpradega just Ameerika road tripile minemas. Nii ma siis saabusingi neljapäeva hommikul Pittsburghi lennujaama, hipibussis. Minek läks kiireks, sest varem oli ajaliselt teisiti plaaninud. Aga kõige parematele sõpradele sai head-aega öeldud ning see on põhiline. Olin juba varem öelnud, et tahaks lihtsalt ära haihtuda ja mitte ühtegi hüvastijättu teha. Põhimõtteliselt nii läkski ja olen õnnelik, sest mulle ei meeldi jamada selle jutuga et "yes we will meet someday", "see you somewhere maybe" jne. Eriti selliste inimestega, kellega ma suure tõenäosusega isegi ühendust ei jää pidama. Ma parem lihtsalt lähen.

Pittsburghis lennukis istudes teatati meile, et toimub väike hilinemine. Nimelt oli paar reisijat oma pagasi check-in ära teinud, aga neid ennast pardal polnud. Ja seadus ütleb nii, et ilma reisijata ei tohi pagasit saata. Lennujaama töötajad pidid kõik lennukis olevad 300 pagasit üle kontrollima ja need 2 üles leidma. Õnneks väga kaua sellega aega ei läinudki.

Muide, sattusin kogemata ühe tuttavaga samale lennule.

Atlandi ookeani kohal olles hakkas äkki üks meesstjuuard mikrofoni karjuma, et "Is there any doctor, is there any doctor, identify yourself now!" Juhtus see, et üks tüdruk kukkus kokku, pulksirgena vahekäiku. Lisaks kokkukukkumisele lõi ta ka oma pea ära. Pool sellest reisust oli ta teadvuseta, tilgutite all ning hapnikumaskiga. Tuli välja, et pardal on lausa viis arsti ja nii nad seal tohterdasid tüdrukut ning olid pidevas ühenduses haiglate ja teiste arstidega. Ka kõik sjuuardessid tegelesid tüdruku päästmisega ja meil jäi üks toidukord vahele. WCsse ka minna ei saanud, sest see kõik toimus seal ukse ees. Mingi hetk oli puhta paanika, sest tüdruku pulss hakkas ära kaduma ja otsiti juba elektrišoki masinad välja. Õnneks neid siiski vaja ei läinud. Lennukist välja minnes nägin põrandat, verine ja oksene.. vot selline draama meil seal pardal. Ja tüdruk astus kusjuures omal jalal kiirabiautosse, mis lennukile vastu oli tulnud. Olen alati kartnud, et mis siis, kui mingi jube tervisehäda juhtub pikemal lennul. Olime ju keset Atlandi ookeani, mitte kuhugi maanduda ka pole.'

Alustasin Pittsburghist kell 18.20 ja maandusime Pariisis kell 8.45. Sõitsin need 7 tundi ajavahet tagasi, mis Ameerikasse tulles kaotasin. Suurem osa lennust oli pime, aga Iirimaa kohale jõudes hakkas päike tõusma ja avanes ilus vaatepilt. Samuti nägin ülevalt ära Dublini (Maris, ma lehvitasin sulle!!:D) ja huvitav oli ka Inglise ja Prantsusmaa vahelise väina ületamine. See tundus ülevalt nii kitsas, sest nägin mõlemat mandrit samal ajal.

Pariisi lennujaamas algas taas paanika. Olgugi et mul oli lausa 2 tundi lendude vahel, on nad suutnud selle jaama liiga segaseks ajada. Pidin ka uue boarding pass'i endale saama ja taas terminali vahetama, kõik turvakontrollid uuesti läbima.. Õudne! Enam kunagi ei taha Pariisi kaudu kuhugi lennata.. Liiga palju jooksmist, närvitsemist ja pikki järjekordi.

Mingil imekombel sain seekord Helsinkisse lennul istme täitsa ette otsa. See tähendab siis seda, et lend möödus pehmelt ja vaikuses, kuna mootorid on tagapool. Tõsiselt ilus oli. All pehme pilvevatt ning päike aknast sisse säramas. Üritasin ka veidi tukastada, aga kuna lühikestel lendudel atju-tekke ei jagata, siis oli veidi keeruline. Minu Ameerika aja järgi oli kell 4 hommikul, seega hakkas uni juba tundma andma.

Lumisesse Soome maandudes sai mu õudusunenägu tõeks. Millegipärast oli mul juba halb eelaimdus. Olin ise õnnelikult Euroopa pinnal ning peaaegu kodus, aga mida ei tulnud, oli minu kohver. Nägin seda ise Pariisis lennuki aknast. Seega ta pidi kindlalt sinna jääma. Aga miks nad selle 2 tunni jooksul ümber ei suutnud tõsta, seda ma ei tea. Kahtlustan, et see tibi seal Pittsburghi lennujaamas susserdas midagi, kuna ta ei suutnud mulle isegi boarding pass'i printida. Teine oletus on, et Ameerikast tulnud kohvrid läksid veel korra turvakontrolli ja minu oma lihtsalt ei jõudnud Helsinki lennule. Kolmandaks võisid pagasitöötajad lihtsalt oma tööd halvasti teha.

Olin jube kurb ja vihane küll, aga peab tunnistama, et sadamasse minek oli mitu korda lihtsam ilma 20 kilose kohvrita. Pidin ka bussi vahetama ja sain seal Helsinkis kõvasti paanitseda, kuna see pagasijama võttis palju aega ja kartsin, et jään oma laevast maha. Probleem seisnes õige bussipeatuse ülesleidmises. Sellistel hetkedel unistan, et oh oleks mul vaid reisikaaslane. Üksinda reisides võib vahel ikka hulluks minna.

Kõik läks õnneks - jõudsin laevale ja saabusin ka õigel ajal Tallinna. Laeval olles rääkisin Heloisaga ja jõudsin arusaamale, et olin kuskil Ameerika elu ja Eesti elu vahel.. Väga veider tunne igatahes. Perekonda nähes ja koju jõudes ei saanud ma aru, et see reaalsus on. Kõik tundub kuidagi uskumatu. Ajasin seda magamatuse süüks (36 tundi ülevalolekut ning sõin vaid lennukitoitu), kuid täna tunnen ikka samamoodi. Kõik tundub kuidagi uskumatu! Eks võtab see uuesti harjumine jälle aega. Arvasin, et ajavahe ei annagi eriti tunda, kuna sain õhtul Eesti aja järgi kell 12 magama ja ärkasin hommikul kell 10. Päeval aga vajusin taas ära ning hetkel tunnen jälle seda tuttavat tunnet - maailm käiks nagu ringi ja uimane on olla. Täpselt nagu 4 kuud tagasi Ameerikasse jõudes. Aga eks kodus harjumine ole ikka sada korda parem.

Mõned tunnid tagasi helistati mulle Tallinna lennujaamast. Vene aktsiendiga mees küsis mu käest, et kust ma ikka lendasin ja kus ma oma kohvrit viimati nägin. Mul käis juba jõnks läbi, et nüüd ongi kõik, nad kaotasid mu Ameerika mälestused ära.. Aga ei, siis tüüp vabandas ja ütles, et ajas midagi sassi ja et mu kohver ootab mind Tallinna lennujaamas (koju ei tooda, kuna ostsin pileti Air France kaudu). Hea, et mul üks ots Finnairiga oli, tänu sellele saadeti mu kohver vähemalt Tallinna.

Homme saan siis oma Ameerika elu lahti hakata pakkima ja Eesti elule pühenduma hakata. Uskumatu, aga kogu see rändamine-kohanemine polegi nii kerge, kui arvata võiks. Nüüd ma mõistan, miks meile enne äraminekut Ameerikas nõustamist tehti.

2010-12-18T10:58:00.002+02:00

Põnev reis oli! Aga vaatamata kõigele olen ilusti tervelt kodus!!!!

Pikem postitus tulev varsti varsti.. tahaks enne natuke lumes möllata :)

2010-12-16T06:58:00.005+02:00

Homme hakkan Euroopa poole liikuma, aga nüüd kell 11 õhtul teatas tüdruk, kes pidi mind lennujaama sõidutama, et tema ikka minna ei saa, kuna homseks lubas lund. Uskumatu, aga nad ei suuda siin selle kribala lumega sõita, talvekummidest rääkimata. Maa pole valgegi!

Igatahes, mulle oli see suur šokk kuna see tüdruk on VÄGA usaldusväärne ja ma olin kindel, et kõik on okei.

Algasid uued transpordi otsingud.. Kaks varuvarianti on - minu naabri tüdruku vanemad või siis iHouse juhataja. Mõlemad magavad hetkel ja vastuse saan homme hommikul. Loodan väga, et kummagiga saan, sest mõlemad olevat maininud Pittsburghi minekut.

Muidu möödus päev asjade pakkimisega ja niisama sõpradega koos olemisega. Hüvastijätte on palju, aga olen kindel, et sõpradest lahkuminek jõuab kohale alles koju jõudes. Hetkel on suurem stressamine eesootava reisi pärast. Annan homme teada, kuidas asjad on :)

2010-12-13T17:32:00.014+02:00

On aeg hakata otsi kokku tõmbama. Olen selle postituse kirjutamist juba liiga kaua edasi lükanud. Miks? Liiga palju emotsioone on, liiga palju pinget, segaseid meeleolusid ja hiigelsuur ootusärevus.

Juba mõne päeva pärast pakin oma seitse asja ja asun teele - jõuluks koju. Kooliga on nüüd asjad ühelpool. Eelmine nädal oli 'dead week' ehk aeg õppimiseks ja sel nädalal on 'finals' ehk eksamid ning loenguid enam ei toimu. Mul oli eelmine nädal kolm eksamit (pr keele lugemine, kirjutamine, rääkimine). Inglise keele rääkimise/kuulamise aine sain juba varem tehtud, viimane suurem hindeline ülesanne oli neljasilma intervjuu õpetajaga. Kõige lihtsam eksam mida ma kunagi teinud olen. Teadusliku uurimustöö kirjutamise aines sain oma kümneleheküljelise "English-Speaking Children's Speech Development: 0-2" valmis ning juba esimese mustandi eest teenisin 49 punkti 50st. Inglise keele lugemise/kirjutamise aines oli meil detsembri alguses kaks eksamit, esimene neist õpikumaterjal ning teine MLA formaadi tundmine. Viimane hindeline töö oli viieleheküljeline essee minu perekonna ajaloost, mis seostub kuidagi ka minu riigi ajalooga. Kolmapäeval saan veel tulemusi teada ning siis on kõik. Ja loenguid sel nädalal pole, seega saan sada protsenti kojuminekule keskenduda.

Eelmisel neljapäeval toimus 'International students debrief' ehk siis koosistumine ja asjade üle mõtisklemine ning väiksed nõuanded. Kuidas tulla toime sõpradest lahkuminekuga? Mis emotsioonid valitsevad koju saabudes? Kuidas sõpradele oma kogemusest jutustada? Kas kõik mõistavad mind? Kuidas tulla toime muutustega perekonnas/kodumaal? Kuidas oma eluga edasi minna? Mis siis saab, kui ma hakkan Ameerikat igatsema?

Tundsin, et olen juba seda kõike paar korda läbi elanud (Euroopas reisides/töötades). Näiteks emotsioonid enne lahkumist - varem ma arvasin, et olen imelik, et nii tunnen. Aga tegelikult on see kõik psühholoogide poolt kindlaks tehtud. Asi siis selles, et hetkel vihkan kõike mis Ameerika ja ameeriklastega seotud on. Võibolla olete isegi mu viimastest postitustest aru saanud, et olen palju etteheiteid teinud. Nüüd siis mõistsin, et see on normaalne ja ka teised tunnevad nii. Koju naasedes asendub see tunne igatsusega nende asjade järgi, mis mulle siin Ameerikas nii igapäevased olid.

Teine näide, mille tõttu ma samuti ennast varem veidrikuna tundsin, aga nagu välja tuli, on see täiesti normaalne. Nimelt, välismaal elades on kõik emotsioonid topeltsuured. Kui olen rõõmus, siis võib lausa hulluks minna. Kui aga kurb, siis löristan täiega nutta. Ja ma pole ainuke, kuigi näiteks Anna alustas selle nutuparaadiga juba paar kuud varem.

Ja nende põhjuste pärast korraldatigi meile 'debrief' õhtu, tänu millele saime oma läbielamistes selgust ja tuge. Sest tegelikult on tõde see, et need, kes pole välismaal elanud, ei tea kunagi mida vahetusõpilased tunnevad. Ja need, kes ei olnud sel aastal siin WVUs, ei tea meie kogemusest midagi, rääkimata igaühe isiklikest elamustest. Peame leppima sellega, et inimestel võib olla erinevaid arvamusi ja nad ei mõista meid täielikult.

Näiteks praegu võite arvata, et mulle Ameerika ei meeldinudki. Võibolla see pole tõesti koht kus ma elada tahaks, aga see ei tähenda, et ma oma kogemusega rahul poleks, see ei tähenda et ma midagi kahetseks. Minu kahekümne kilogrammine kohver pole midagi selle kõrval, mida ma tegelikult siin õppisin - ameeriklastest, elust, iseendast.

Nüüd lähen natuke praktilisemaks - kõik suveniirid ja kingid on ostetud, vaid šokolaadi jahile pean veel minema. Meil käib siin suurematsorti asjade jagamine - kraami on päris palju kogunenud ja kõike ei saa ning pole mõtet kaasa tassida. Nii annetamegi siin oma riideid ja patju-tekke. Isegi oma saapad ja ühed tennised kinkisin Annale, sest pole mõtet neid koju tagasi tassida ning arvatavasti ei mahuks nad ka kohvrisse.

Lõpetuseks natuke pilte minust ja mu kaaskannatajatest :)

International Christmas Party

ESL Speaking/Listening class

Seitsmenda korruse elanikud!

Heloisa, mina ja Luna - esindatud on kolm kontinenti: Lõuna-Ameerika, Euroopa ja Aasia (hea näide nahavärvi erinevustest;)).

Võibolla märkasite juba varem, et ESL Speaking/Listening klassis oli vaid kolm kartulikoort. Jah, ainsad eurooplased selles loengus! Fotol olen Johannesega (Itaalias elav sakslane) ja Agnesega (ungarlane),

Talverõõmud Adela (hispaanlane) ja Harukaga (jaapanlane).

Seitsmenda korruse maffia!!!!!!

2010-12-11T01:30:00.005+02:00

Viie minutiga pidime preposition ehk siis eessõnade "luuletuse" valmis kirjutama. Ärge kritiseerima hakake eks, põhipoint oli selles et eessõnu kasutaksime. Kes ära arvab, mis linnast ma siin maamunal kirjutan?

In the middle of the sea
on top of the shoe
between the mountains

near I hear the waves
above me the smell of the Mediterranean
on my skin soft wind
under my feet some garbage

after the midnight
under the city lights
next to the buildings made of stone
in the middle of the crowd
behind I hear "ciao bella"

the jungle of people

2010-12-09T22:04:00.011+02:00

Ameeriklased ja Kentucky, 4. osa - US Air Force

Minu viimane suurem tänupühade elamus oli Charleston (West Virginia pealinn) sõjaväebaasi külastamine.

Jeff kinkis mulle mälestuseks United States Air Force märgi. Igas lennujaamas, kuhu sõjaväelennukid maanduvad, vahetavad nad neid austuse märgiks. Ja nüüd olen mina ühe sellise omanik :)

Kuna Jeff on pool maailma oma töö tõttu läbi rännanud, kogub ta erinevate riikide münte. Eestist kui riigist ta muidugi mitte midagi ei teadnud, kuid kinkisin talle vastutasuks kotipõhjast leitud ühekroonise. Jeff oli mündi üle eriti õnnelik, kui kuulis, et alates jaanuarist seda raha enam ringlemas pole.

Tänupühade vaheaja kokkuvõtteks niipalju, et nüüd teab veel umbes 30 ameeriklast, kus või mis on Eesti. Või noh, vähemalt teavad nad selle riigi olemasolust. Pidin endale ka tunnistama, et teadmised Euroopa geograafiast on neil vägagi puudulikud. Okei, olen juba leppinud, et Eesti nime pole keegi varem kuulnud. Aga kui ikka Inglismaa Hispaanias asub ja Saksamaa hoopis Prantsusmaa on, siis hakkan küll nende haridussüsteemis kahtlema.

Ja miks kõik nii kindlad on, et Eestis vene keelt räägitakse?

Kendra suguvõsal võttis ka aega, et mõista, miks me mujal maailmas tänupühasid ei tähista. Tundub, et ka ajaloo õppekava tuleks üle vaadata..

Kentucky's käik oli mulle päris eksootika - indiaanlased, kauboid ja farmerid. Ja ameeriklaste väheste teadmiste kaitseks pean ilmselt ütlema, et 98% neist keda ma kohtasin, pole kunagi oma riigist välja astunud. Hea, kui mõni neist Washington'i kui Ühendriikide pealinna külastanud on.

2010-12-06T20:18:00.009+02:00

Ameeriklased ja Kentucky, 3. osa - tänupühad ja kalkun

Minu vaheaeg jätkus Kendra vanaema ja vanaisa kodus. Alustuseks nii palju infot, et Kendra vanavanematel oli 13 last - 7 tüdrukut ja 6 poissi. Kuni tänase päevani käivad kõik tänupühade ajal koos, oma lapsepõlvekodus. Nüüd võite natuke matemaatikat teha - kõigil 13 lapsel on omakorda keskmiselt 3 last ja nendest umbes pooltel on juba oma lapsed.. ehk siis Kenda vanavanemad on juba vanavanavanavanemad. Arvasin varem, et minu suguvõsa on suur..

Saabusime sinna kolmapäeva õhtul, päev enne tänupühasid, aga maja oli juba rahvast täis. Tunnistan, et sain alguses täieliku šoki. Kendra hakkas muidugi kõiki tervitama ja kallistama ja musitama, aga mina seisin seal keset neid inimesi ja ei osanud mitte kui midagi teha. Tavaliselt ma ikka hakkan rääkima ja tutvuma, aga see olukord oli liiga hull. Õnneks hakkasid inimesed varsti ise minuga rääkima ja sain ka krambist lahti.

Sellise hullumeelse suguvõsaga siis veetsingi oma esimesed tänupühad. Nende kolme päeva jooksul õppisin nii mõndagi ameeriklastest ja nende elust.

Kendra vanaema ja vanaisa elavad samamoodi "suguvõsa külas", mis kulgeb justkui kahe mäeaheliku vahel. Lehmad, hobused ja karjakoerad on seal täiesti tavaline nähtus. Ning loomulikult kõik mehed seal peres käivad pidevalt jahil. Ilm oli esimesel päeval ilus ja soe, niisiis jalusimegi seal kaljude ning metsade vahel ringi.

Siis jõudis kätte aeg hakata tänupühasid tähistama. Midagi väga erilist ei toimunudki, alguses kõik palvetasid ja tänasid koos ning seejärel hakkas õgimine pihta. Toite oli seinast seina, nt makaronid juustuga (mac n' cheese) ja kartulipudru. Loomulikult ei puudunud laualt ka kalkun (tegelikult lausa 3 kalkunit, kuna pere on liiga suur). Üritasin kõike natuke maitsta, aga õige pea jõudis minu piir kätte. Kookide (vähemalt 20 erineva) jaoks eriti ruumi ei jagunudki. Hiljem mängisime igast mänge ja mõned jagasid seal kingitusi. Kokkuvõttes oli lõbus, aga väsitav, sest inimesi oli liiga palju. Minu ettekujutus tänupühadest oli mõnus hubane istumine koos perekonnaga, aga no mis teha kui perekond nii hiigelsuur on.

Meie seas oli ka üks "homecoming queen", ehk siis tüdruk kes keskkooli lõpuballil kuningannaks valitakse. Välimuselt ja olemuselt oli ta täpselt selline, nagu filmides tavaliselt homecoming tiitlit kandvad tüdrukud on - populaarne, võltsblond ja peenike. Vanemad näitasid uhkusega pilte, kus ta seisis koos homecoming kuningaga - jalgpallur, loomulikult! Seega filmid ei valeta.

Reedel, ehk siis päev peale tänupühasid on Ameerikas "black friday" - hiigelsuured allahindlused. Läksime siis ka kaubanduskeskusesse seda hullumeelsust vaatama. Sel päeval pidavat suurema osa inimestest oma jõulukingid ära ostma. Ja nad on kõik segased seal poodides, kaklevad ja viskavad asju. Mõned veedavad terve öö järjekorras passides, et kohe poe avamisel kohal olla. Ma midagi ei ostnud, sest tundsin ennast tol päeval nii halvasti..

..ja ma jäingi haigeks! Noh, midagi hullu polnud, lihtsalt nohu ja peavalu jne. Võibolla väike palavik, kes teab. Aga naljakas on see, et ameeriklased ei joo teed, kui nad haiged on. Kõik käisid mulle pidevalt igasugu tablette ja siirupeid pakkumas, aga mitte keegi ei küsinud, et kas haige laps ka teed tahaks?? No ja raviteedest muidugi rääkimata, kui sellest oma sõpradega juttu olen teinud, arvavad nad et ma olen ikka päris imelik.

2010-12-05T17:50:00.005+02:00

Ameeriklased ja Kentucky, 2. osa - cowboys and iPods

Tee Kendra isa juurde lookles põldude ja mägede vahel. Kendra ütles küll, et Kentucky pole nii mägine ala kui West Virginia, aga minu jaoks oli neid piisavalt. Sisenesime külla, kus elavad vaid Kendra sugulased, isegi küla nimi on nende perekonna nime järgi pandud. "Vasakul on mu onu maja, paremal on tädi, seal elab mu onupoeg, siin vanaonupoeg, seal majas täditütar.." Mingi hetk pidime peaaegu ühe cowboy alla ajama.

Kendra isa maja asus kõige kaugemas punktis, üleval mäe otsas. Pisike valge ühekorruseline majake. Ukse ees seisis kõrge kivisein ja maja taga laskus mägi, mida nad aeg-ajalt täita üritavad, et maja sealt mäest alla ei variseks. Seest tuletas hoone meelde ehtsat cowboy maja - tumedast puust seinad, fotod hobustest ja perekondadest, jahipüssid ja cowboy saapad.

Kendra isa juures veedetud aja jooksul sain mõnusat kodutoitu, nt hapukapsast ja värsket kana (naabrite juures tapetud, mitte kemikaalidest ülesöödetud). Joogiks pakuti ikkagi absoluutselt iga kord limonaadi (Dr Pepper, Mnt Dew, jne).

Üks asi mis mind mõtlema pani, oli nende rahakulutamine. Nimelt, Kendra isa kodu on 20 aastat vana ja selle aja jooksul pole kordagi remonti tehtud. Kui aus olla, siis näeb maja juba päris jube välja (eks see lohaka elustiili tõttu ole ka), poolte akende asemel on kiled ja põrandad on katki (mööblist rääkimata). Samal ajal seisavad maja kõrval 2 uut SUURT jeep'i, toas on suur lameekraan televiisor, kasuema mängib päevad läbi oma uhiuues läpakas Farm Ville'i ning isa nokitseb iPodi kallal. Ju siis ASJAD on ikkagi ameeriklastele niivõrd suurema tähtsusega kui korralik ja turvaline eluase.

Kendra vend Eric ei suutnud tänupühade vaheaega ära oodata. Esimese puhkusepäeva hommikul ärkas Eric kell 5, tõmbas laigulised riided ja oranži vesti selga ning läks metsa kitsejahile. Minu sealoleku aja jooksul ta ühtegi maha ei lasknud, aga mõni päev hiljem käis küll Kendra onu meile oma saavutust näitamas - värskelt tapetud, imeilus kitseke..

Iseloomult on Kendra isa kõige naljakam inimene maamunal, keda ma näinud olen. Koguaeg ainult lolli juttu ajas ja togis meid ja viskas nalja. Nüüd ma siis tean, miks Kendra selline on (naljakas ja spontaanne). Isa vanaema oli puhas indiaanlane ning seda on ka tema ja Kendra näojoontest näha.

Rõve, aga tõsi - ameeriklased peeretavad igal ajal ja igalpool. Kaks minutit peale tutvumist lasi Kendra isa sellise peeru, et maa värises. Ja kasuema ka - peeretas, vabandas, röhitses, vabandas. Olen seda teemat tegelikult oma ameeriklasest sõpradega arutanud, et miks kõik peeretavad, kas neil kombeid pole (isegi loengus lastakse!). Nad väidavad, et halb toit.. ma arvan, et halb kasvatus ja liigne vabameelsus. Olen selle peeruasjaga tegelikult juba ära harjunud, aga ise ei suudaks iialgi nii teha.

Kentucky metsade vahel viibides nägin ka kõige halvema kasvatusega lapsi maailmas. Tegemist oli (vist) Kendra onutütardega, kelle suuvärk on kole ja rõve. Aga nende ema oli samasugune. Ei mingeid piire, ainult lollitavad ja räägivad sellest tagumisest osast. Sel hetkel mõistsin, et nad on ikka ehtsad maakad.

Vaatamata inimeste veidrale käitumisele veetsin Kendra isa juures toredat aega, nalja sai palju ning käisime küla ja põldude vahel jalutamas. Muideks, ega Kendra isa jutust väga lihtne aru saada ei olnud, sest see keel mida ta kasutas oli "kentuckyian" ehk siis lõunaosariikide murre.

PS, seda võret kasutatakse hobuste aiana. Nimelt, et Kendra onu oma koju saaks, on tal läbi hobuste kopli vaja sõita, aga ta ei viitsi iga kord väravat lahti teha ja kinni panna. Nii ta siis ehitaski kraavi ja pani selle võre peale. Ja hobused ei pidavat selle asjanduse lähedalegi tulema, nii palju kardavad. Hea idee.. Hobustest veel nii palju, et Kendra sõnul pidavat laigulised väga ebasõbralikud olema ning nägin seda ka oma silmaga - läksime Kendra isa hobuste juurde, raudjas emfüseemik Ruby ja laiguline Molly. Viimane kõndis kohe minema, kui inimesi nägi. Sama juhtus ka külavahel jalutades - laigulised lihtsalt eemaldusid, kuigi me polnud isegi nende juures koplis.

2010-12-02T22:18:00.009+02:00

Ameeriklased ja Kentucky, 1. osa - American dream house

Minu esimene peatuspaik tänupühade vaheajal oli Kendra õe juures. Pikk valget värvi maja keset põldu, ei aeda ega midagi. Sisse astudes suutsin aga ainult ahhetada, kuna tegemist oli ehtsa "total makeover" majaga. Suured nahkdiivanid, hiigelsuur telekas, suur köök, suur söögilaud - kõik seal majas oli lihtsalt hiigelsuur! Värvitoonideks siis tumedam ja heledam pruun. Teine korrus ehk siis kogu see hiigelsuur katusealune oli ehitatud laste mängutoaks. Lisaks oli seal veel mitu erinevat trenažööri ning maailma kõige suurema ekraaniga televiisor (ehk kodukino). Perenaise sõnul see telekas peale viimast äikesetormi enam ei tööta, aga talle paistis see ainult nalja tegevat. Ma ei taha teadagi palju selline asi maksab.

Peres oli kaks last, poiss ja tüdruk, ning mõlemal loomulikult oma tuba. Tüdruku tuba oli ainult roosades toonides ja printsessi stiilis. Isegi televiisor oli roosa ja printsessidega. Voodist muidugi rääkimata, ma arvan et nii suurest ja mõnusast magamisasemest võin mina ainult unistada. Vaatamata sellele, et suures toas oli neil hiigelsuur akvaarium, oli ka tüdruku tuppa üks väiksem paigutatud. Poisi tuba oli loomulikult sinist värvi ja autode stiilis, isegi voodi oli ratastel.

Avastasin Hayley toast palju suuri kuldseid karikaid ning hakkasin uurima, et kust need pärit on. Üllatus üllatus, nüüd tuleb midagi väga ameerikalikku - beebide iludusvõistlus. Jah, see mida me Liisiga telekast vaatasime ja kirusime. Nüüd siis nägin, et reaalelus nad teevadki seda oma lastega ning võtavad asja täie tõsidusega. Kuna Hayley on alles seitsmene, küsisin, et kas ta käib praegu ka iludusvõistlustel. Ema vastas ei, sest üritus muutus liiga konkureerivaks. Aga maja oli väikesest missist ja tema saavutustest pilte täis ning tüdruk ise selle üle oi kui uhke.

Seejärel saabus aeg avada külmkapp - tõsine Ameerika unistus. Riiulid täis Dr Pepperit, Coca Colat, Ginger Ale'i ning võltsi apelsinimahla. Seejärel tutvustas pereema Beverly mulle kappi, mis pidavat nälja korral aitama - krõpsud, küpsised, šokolaad.. Ma üldse ei imesta, et pereema ise ümmargune välja nägi.

Ja nende kahe päeva jooksul kui ma seal olin, oksendas nelja-aastane Isaac paar korda. Ja pereema muudkui jauras, et huvitav mis tal küll viga on jne. Ma ei hakanud loomulikult midagi ütlema, aga kui laps ikka mitu päeva ainult krõpsust ja limonaadist toitub, pole seal midagi imestada. Nende kahe päeva jooksul ei söönud me kordagi sooja toitu. Põhiline, mida tegime, oli Wii mängimine (ema ja isa olid sellest kõige rohkem vaimustuses!) või teleka vaatamine. Ja loomulikult krõpsude söömine ja coca joomine.

Maja võis neil küll ilus ja uhke olla, aga sealt ära sõites oli mul süda täitsa paha.

2010-12-02T05:36:00.004+02:00

Sorry sorry sorry, pole ikka oma vaheajast kirjutanud.. täna oli eksam, homme on eksam, viieleheküljeline essee vaja lõpetada, prantsuse keele eksamiks valmistuda, uurimustööd kirjutada.. arvasin, et semestri lõpp tuleb kerge ja igav, aga praegu ikka tööd jagub. Nii et kannatust, küll varsti leian aega ja inspiratsiooni, et teile veidi ameeriklastest rääkida..

Eile oli meil 15 kraadi, öösel tuli torm ja hommikul sadas lund. Ilm muutub siin kiiresti ühest äärmusest teise, aga mõnus on mõelda, et esimese detsembriga tuli ka talv ning jõulumeeleolu!

2010-12-01T00:06:00.005+02:00

Oh apppppikene, keegi võttis mu Student ID hommikusöögi ajal mu laualt.. Ma ei saa aru, miks inimesed ausad pole ja teiste kaarti leides selle omastavad!!!!!! Uskumatu.. :( Uus kaart maksab 20 dollarit ja mul on seda vaid 2 nädalat ju vaja.. aga ilma selleta ei saa ei süüa ega transporti kasutada, mitte midagi..

AAAAAAAAAAAAAAAHHHHHHHHHHHHH!!!!!!! Hüvasti, jõulukingid ja suveniirid.......

USKUMATU!!!!!!!!!!! Minu kallis mountaineer kaart..

2010-11-30T03:30:00.003+02:00

Käisin Quiznos õhtusöögiks võileiba tellimas (ka seal saab meal-plani kasutada). Minu üllatuseks hakkas võileibu meisterdav kutt küsimusi esitama..

Kutt: "Is this Russian accent?"
Mina: "No no, Im from Estonia."
Kutt: "Oh, so you are next to Russia!"
Mina: "Yeah, but the language is very different."
Kutt: "And Estonia is also beside Greece, right!?"
Mina: "Oh no, we are in the north, next to Finland.."
Kutt: "Aah right, I always mix up these countries.."

Kokkuvõte: Kui Venemaa asub Eesti kõrval, ja Eesti asub Kreeka kõrval, siis Venemaa ja Kreeka on omakorda naabrid.. ÕÕÕÕK! Wrong answer. Ameerika võiks tõesti veidi enam geograafiaalasele haridusele tähelepanu pöörata.

Teine samateemaline nali juhtus tänupühade õhtusöögil, kus Kendra täditütar, nii umbes 25 aastane blond tibi minuga tutvust tegi..

Tibi: "So which state are you from?"
Mina: "Oh Im not from America, Im from Europe.."
Tibi: "Oh, Europe, this is the country I've always wanted to go!"

...

2010-11-29T18:46:00.005+02:00

Reede, 19. november

Kurb, palju hüvastijätte. Mingi hetk olin täitsa üksi, kõik olid kodudesse ära sõitnud. Vedasin oma kodinad iHouse'i (naaberühikas, vahetusõpilastele), ka see oli tühi ja kõle. Kella viie paiku saabus Nick, kes meid üksindusest päästis ja need vähesed vahetusõpilased, kes veel ära sõitnud polnud, õhtusöögile viis. Koduses miljöös värskelt keedetud suppi süües kadus ka üksindus ning veetsime oma vahetusõpilas-perega mõnusat aega.

Kohtasin tol õhtul ühte paarikest, kes elasid aastaid amish kogukonnas. Kes veel ei tea, siis see on etniline grupp, kes ei kasuta moodsat tehnoloogiat (elekter, telefonid ja autod) ning elavad oma elu 17. sajandi traditsioonide järgi. Olen varem neist lugenud, aga mitte kunagi oma silmaga näinud. Nüüd on see paarike küll tavalisse ellu tagasi pöördunud, kuid nende välimuses ja olemuses on kindlasti midagi teistsugust.

Peale õhtusööki läksime uisutama, mis mulle niiiii niiiiiii niiiiiiiii väga meeldis. Kõik halb justkui haihtus ning alles jäin mina ja mu uisud. Sõitsin jalad rakku ning lihased valusaks, aga see pole midagi võrreldes sellega, kui palju häid emotsioone sealt liuväljalt sain. Suurem osa mu sõpradest polnud kunagi uisutanud ning naljakas oli vaadata, kuidas mõni ei saanud kohe üldse liikuma, aga samas teine oli mitu korda andekam ja sai kiiresti õige liigutuse ning tasakaalu kätte. Talisport pole ikka lõunamaalastele (mul tuli praegu meelde, kuidas Peppe Otepääle suusalaagrisse läks ja seal esimesel päeval oma nina katki kukkus.. haha).

Õhtu jätkus iHouse'is, kus jõime teed ja mängisime lauamänge. Algselt oli mul plaanis seal ka öö veeta, aga kuna Brittany (Kendra korterikaaslane) ei viitsinud enam öösel koju sõitma hakata, vajusin unne Kendra voodis.

Laupäev, 20. november

Mõnus kodune hommikusöök sõpradega, tuletas Raatuse elu meelde. Selle päeva veetsin mitte midagi tehes ehk siis õues raamatut lugedes (uskumatult soe oli) ja Kendra voodis magades. Brittany läks lõuna paiku koju ja nii jäime majja vaid mina ja Adela (hispaanlane), kes ootas oma Miami lendu. Õhtul ajasime aga jalad alla ja keetsime kanapasta valmis - Kendra, Aly ning nende sõbrannad tulid tagasi Washington DC'st. Tüdrukud käisid Brooke Fraser'i kontserdil, kes on üks mu viimase aja kõige lemmikumaid üldse (Uus-Meremaalt pärit folk-popi ja kaasaegse kristliku muusika laulja-helilooja).

Pühapäev, 21. november

Asusime Kendraga teele, suund lõunasse, Kentucky osariiki..

Jätkan reisi huvitavamate seikadega homme, kuna seal mälusopis sorimine ja uute elamuste/kogemuste/teadmiste organiseerimine on uskumatult vaevarikas töö.. eriti, kui üle ääre ajab. Jah, nii palju uut õppisin selle ühe nädala jooksul ameeriklastest ja Ameerikast.

2010-11-28T06:13:00.003+02:00

Tagasi kodus (peaaegu, yks 66 vaja naaberyhikas veeta). Vaheaeg oli 4ge, palju uusi elamusi ja erinevaid emotsioone. Hetkel vajan aga und, v6ibolla homme olen v6imeline kirjutama korralikku postitust..

Head 66d, lumeinimesed!

2010-11-24T03:34:00.003+02:00

Avastasin just, et enne Ameerikasse tulekut riputasin oma toa seinale Itaalia kaardi. Ilma mingi p6hjuseta, ilma mingi eesm4rgita.. Vaatasin seda kaarti ja m6tlesin, et huvitav millal ma Itaaliasse tagasi l4hen, milliseid kohti kylastada tahaks jne. Kunagi kauges tulevikus? Peale Belgiat? Peale l6petamist?

Nyyd on mul Milano lennupiletid taskus ja v4hem kui kahe kuu p4rast asun seda saapakujulist riiki avastama..

2010-11-23T18:18:00.003+02:00

Iiiiiiiiiihaaa! Haudihou cowgirls!

Siin ma nyyd olen - Kentucky p6ldude ja metsade vahel. Elamiseks on v4ike kauboimaja ning 66siti luusivad siin ringi koiotid ja karud. R44kimata muidugi hobustest ja lehmadest ning kauboikaabudega ratsanikest.

Eile s6in hapukapsast, p4riselt!

2010-11-19T22:14:00.003+02:00

Paar nädalat tagasi meisterdasime tüdrukuteõhtul kalkuneid. Päris magusad ning armsad olid!

2010-11-19T17:36:00.004+02:00

Võimatu on mitte kodu peale mõelda. Kõik mu ümber pakivad asju ja ootavad oma vanemaid, et siis nädal aega kodus puhata ja vanade sõpradega kokku saada. Mu (ameeriklastest) sõbrad pole sama kaua kodus käinud kui mina, sest nii mõnigi elab siit 6-8 tunni kaugusel. Ja nüüd kõik pakivad asju ja valmistuvad vaheajaks.

Mina mitte.. või noh, asju pean küll varsti pakkima hakkama, aga koju ei saa. Veidi kurvaks teeb, kuna kõik ümberringi on nii õhinas oma perekonna nägemisest ja jauravad aina, et "I miss home" jne.

On tänupühade aeg, pered tulevad kokku, söövad kalkunit ja on tänulikud selle eest, mis neil on. Mina veedan oma elu esimesed tänupühad võõra perega, mööda Ameerikat ringi sõites. Pühapäeval alustame Kendraga teekonda Kentucky osariigi poole, kus külastame ta õde ja seejärel isa (kes peab farmi). Vaheaja lõpu veedame West Virginia lõunapoolses osas, Kendra ema ja vanaema juures. Arvestades seda, kui palju erinevaid kohti külastame, kardan juba ülesöömist. Aga samas, sõna "kodutoit" kõlab nii ahvatlevalt..

Tänase öö veedan naaberühikas, kuna minu ühikas suletakse kell 7 õhtul ja tagasi saame siia tulla alles 10 päeva pärast. Täna on meil nende vahetusõpilastega, kes veel reisule läinud pole, oma tänupühade õhtusöök. Nimelt paljud kasutavad vaheaega ringirändamiseks (NY, Washington, Boston, Niagara, Miami, Chicago etc). Homme pean Kendrat koju ootama, ta on hetkel DCs kontserdil. Laupäeva öö vastu pühapäeva veedan tema majas ja siis pühapäeval asumegi teele.

Läpakat ma kaasa ei tassi, kuna seal wifit nagunii pole ja oleks tore ka facebookist puhata. Võib juhtuda, et saan Kendra isa juures korra netti, eks ma annan siis endast märku.

Tsiteerides Heloisa't: "I wish you thank you thanksgiving!"

2010-11-18T01:16:00.008+02:00

Eile tabas Morgantowni torm. Jutud räägivad, et eemalt läks mööda väike tornaadopoiss. Umbes kella 11 ajal õhtul olime sunnitud aknad sulgema, sest asjad lendasid toas ringi ja kardinad kukkusid eest. Olime päris hirmul, kõik kogunesid ühte tuppa, mitmekesi on ikka julgem. Kartsime, kuna meie ühikas on väga vana hoone ja aknad on nigelad. Poisid hakkasid muidugi õudusjutte rääkima sellest, kuidas ühikas kokku kukub ja ümber kukub ja mida iganes. Minu toas on üks sein vaid õhuke papp (sõna otseses mõttes) ja olin peaaegu kindel, et see lendab küll koos nende olematute akendega eest ära. Esimene suur tormihoog vaibus, kuid varsti saabus uus ja nii paar tundi. Hiljem õnneks aga mitte enam nii tugev. Hommikul kooli minnes nägin linna, mis oli puuoksadest, sodist ja lehtedest rüüstatud.

Olen juba varem uurinud siinsete hirmsate loodusnähtude kohta ja kõik väidavad, et päris tornaadot Morgantowni tulla ei saa, kuna linna ümbritsevad mäed. Suurema tõenäosusega lubatakse orkaani ja seda me ka eile kartsime, kuna lisaks tuulele oli vihm ja aknast välja vaadates avanes jube vaatepilt.

Lisan nüüd aga mõned pildid, mis juba paar nädalat tagasi tehtud. Nimelt siin algas korvpalli hooaeg, mis on minu jaoks mitu korda põnevam kui ameerika jalgpall. Plusspunktiks on veel see, et mängud toimuvad sisehallis (Coliseum, hiigelsuur ümmargune hoone), show on mitu korda huvitavam ja mäng põnevam.

2010-11-14T17:46:00.006+02:00

Eile matkasime ikka päris korralikult. Need paar varasemat matka olid soojendused selle kõrval. Viibisime metsas üle nelja tunni ja maha kõndisime ca 14,5 kilomeetrit. Loomulikult tegime päris mitu kaardilugemispausi ja ühe pikema söögipausi. Matkasime siis Coopers Rock State Forest'is ja seal on kõik rajad märgistatud, tuleb vaid õige teeots valida (millega me nii mõnelgi korral eksisime). Kaaslasteks Anna ja ta prantslasest peiks Bruno.

Matkaraja algus oli mulle juba tuttav, sest käisime seal paar nädalat tagasi - kividel üles-alla ronimine. Kohtasime ka mägironijaid, kes sealkandis tihti harjutamas käivad. Ilm oli soe, kandsin põlvpükse ja maikasärki. Mingi hetk kulges rada kahe kõrge kalju vahelt ja seal võis tunda kivide külma õhku.

Seejärel läbisime selle matka kõige lihtsama osa. Olime mäe otsas, hõre mets ning ühtlaselt kulgev tasapind. Ainult teerada oli puulehti täis ja nende all olevaid kive on võimatu märgata, nii mõnigi kord tegi jalg vale liigutuse. Aga midagi hullu õnneks ei juhtunud.

Edasi järgnes laskumine, pikk pikk laskumine alla orgu. Tundsin, kuidas temperatuur muutub külmema poole ning ka loodus muutus - lopsakam, rohelisem ja niiskem. Lõpuks jõudsime oma matka kõige kaugemasse punkti, kus pidime väikse jõe ületama (seekord oli seal sild). Tegime pilte ja kõik oli tore, kuni avastasime, et meist vaid paari meetri kaugusel on surnud loom.. välimuselt meenutas see nii suurt koera kui ka hunti ja me ei jõudnudki otsusele, kumb see siis tegelikult oli.

Selle väikse ehmatuse saatel hakkasime mööda jõeäärset rada edasi jalutama, teekond suundus vaikselt ülesmäge. Imelik, kuidas seal mägede vahel temperatuur pidevalt muutub. Üks hetk on jahe ja siis järsku tunned, kuidas sisenesid sooja õhku. Ja nii need õhuvoolud pidevalt vaheldusid.

Teel kohtasime veel pidevalt vöötoravaid, kes mulle pooliku sabaga rotte meenutavad. Siis mingid imelikud putukad armastasid minu peal maanduda ja kitsejälgi nägime ka. Tegime oma lõunapausi ja kuulasime linnulaulu. Mul pole õrna aimugi, mis lind see oli, kuna sellist vidinat pole ma veel kunagi kuulnud. Nii me seal siis pugisime oma võileibu - vöötoravad meie ümber sahistamas, linnud laulmas, jõgi vulisemas ja puulehed langemas.

Edasi kulges matk ikka vaikselt ülesmäge, kuid siiski mööda jõeäärt. Päikest me enam ei näinud, sest mägi varjas ära. Jõudsime Henry Clay metallisulatusahju juurde ning sealt punktist suutsime vale teeotsa valida. Kokkuvõttes tegime lihtsalt veidi suurema ringi märgistamata rajal. Algas taas tõus mäkke, loodus muutus, temperatuur tõusis ja nägime jälle päikest.

Viimane valik, viimased teeotsad.. ja ikka suutsime valesti minna! Süüdistasime selles kehva märgistust. Põhimõtteliselt suundusime taas Henry Clay poole, lihtsalt teist rada kasutades. Mingi hetk avastasime, et miskit on valesti, me ei tohiks jälle allamäge kõndida ja ka jõe vulinat hakkasime taas kuulma.

Õige teeots üles leitud, olime lõpp-punktile päris lähedal. Sisenesime turvatsooni, kus jahtimine keelatud. Kuulsime küll enne püssipauke, aga me ei suutnud uskuda, et ametlike matkarajade piirkonnas jahtimine lubatud on. Kahjuks see siiski nii on ja uskumatu on mõelda, et mõnda inimest seal sügavas metsas maha lastud pole.

Auto juurde jõudes tundsime oma jalgu ning väsimust, tegime kiire rehkenduse ja saime kokku 14,5 km matkateekonda. Tunne oli super, väsimus polnudki liiga suur. Alles koju jõudes ja peale kuuma dušši sain aru, et käed värisevad - oli aeg õhtust süüa :)

See pikk päev seal metsas oli üks meeldejääv elamus siin ning Anna süstib minusse üha rohkem seda matkapisikut. Kuna eile oli Bruno viimane õhtu Ameerika Ühendriikides, siis käisime õhtul Buffalo Wild Wings restoranis suupisteid mugimas ja Margaritat joomas.

Täna öösel olin juba tagasi kodus. Reaalsuses on aga vaid üks kuu ameerika filmielu jäänud!

2010-11-13T18:03:00.004+02:00

Tere kevad, või suvi, või soe sügis.. eile kerkis kraad taas 22C, tänane hommik on ilus soe päikseline ja meie Anna ning Brunoga suundume nüüd matkama!

2010-11-12T04:14:00.005+02:00

Ühikaelu ehk mõned pildid mu sõpradest ja siinsest seltskonnaelust.

Dayoung (Anna toanaaber) ja Snow, mõlemad tüdrukud Koreast

Novembrikuu plakati joonistamine meie koridoris. Roheline käejälg on minu, nüüd on see pind kõigi 7. korruse elanike käejälgi täis (nendele joonistati jalad alla ja silmad pähe - kalkun) ning tänupühade tõttu on seinal suur kiri: "Be thankful you're a mountaineer!"

Traditsiooniline "stairs meeting". Tegelikult on see minu ja Heloisa harjumus, käia õhtuti enne magamaminekut treppidel istumas ja juttu ajamas. See kutt on Rob, üks mu naabritest.

Jälle Snow ja Dayoung'iga. Tagaplaanil näete konditsioneeri, mis on kinni teibitud, kuna see laseb öösiti külma tuult läbi.

Ükskord käisime peol..

Poisid on kõik minu korruselt, tüdrukud naaberühikast.

Siin veel ühikarahvast, kõik puha ameeriklased.

2010-11-11T04:48:00.006+02:00

Pean täna alustama ühe kurva looga - nimelt mu parim sõbranna Heloisa lahkub täpselt ühe nädala pärast. Tal on juba pikemat aega käinud peal kurbusehood ning sellest rõõmsameelsest tüdrukust on järel vaid võlts ja viisakas naeratus.

Miks? Sest talle kohe üldse ei meeldi siin. Tüdruk on pärit Rio de Janeiro'st ning ma kujutan ette, et sellisest hullust suurlinnast Morgantowni tulla on masendav. Mina olen harjunud väikse ning armsa Tartuga, Morgantown on isegi suurem selle kõrval. Pealegi, suurlinnad ei istu mulle. Aga Heloisa armastab suurlinnu. Ja ta armastab oma kiiret elu - Brasiilias oli tal oma bänd ning nad olid ainukesed tüdrukud seal linnas, kes heavy metalit mängisid. Sellega kaasnesid mitu korda nädalas show'd ning esinemised, proovid, produtsentidega asjaajamised ning üha suurenev kuulsus. Siin, Morgantownis, on Heloisa üks meie hulgast - tavaline üliõpilane. Juba mitu nädalat kurtis tüdruk, et ta tunneb ennast nii kasutuna, täiesti mittevajalikuna. Ta proovis paari restorani lauljaks saada, üks isegi palkas ta, kuid paar päeva hiljem nad helistasid ja teatasid, et ikkagi ei tee lepingut kuna Heloisa lahkub kahe kuu pärast ja nad tahavad kedagi, kes jääks pikemaks ajaks. Heloisa vihkab ka oma õppeaineid, mis suuremalt jaolt on ooper ja muusikalid. Ta tunneb, et pigem taandareneb siin õppides. Heloisa vihkab siinset toitu. Tal oli alguses tükk aega probleeme väsimusega ja halva enesetundega, kuna Brasiilias ei tehta kunagi nii rasvaseid ja vitamiinivaeseid toite, nagu siinsetes sööklates.

Ja mis nüüd mu lemmikust brasiillasest järgi on jäänud? Tüdruk, kes kunagi ei nuta, ärkas eile hommikul paanikahooga ja veetis pool päeva patja nuttes. Mulle endale pole ka veel kohale jõudnud, kuidas see juhtus, et talle selline depressioon peale tuli. Kõik on mures, sõbrad käivad kordamööda rääkimas ja lohutamas.

Ja asi pole selles, et tal koduigatsus peal oleks. Heloisa süüdistab kõiges Morgantowni - see lihtsalt pole tema koht ja ta ei naudi seda vahetusprogrammi. Ühe nädala pärast sõidab ta Miamisse, kus ta oma tänupühade vaheaja kavatses veeta. Ma sügavalt loodan, et tal saab olema tore ning et ta vaimne tervis saab natukenegi turgutust. Peale Miamit suundub ta kas tagasi Brasiiliasse või siis New Yorki. Kooliga on kõik korras, kuna ta saab oma eksamid varem ära tehtud.

Olen ise ka Heloisa tõttu viimasel ajal üha rohkem tagasituleku peale mõelnud, kuna mineku kuupäev jõuab üha lähemale. Siiski, mõned nädalad on veel jäänud. Emotsioone on igasuguseid - kurb on mõelda lahkumise peale. Tegelikult isegi päris hirmutav, eelkõige uute sõprade tõttu, nii rahvusvahelised kui ka ameeriklased. Ma ei pruugi neid inimesi enam mitte kunagi oma elus näha. Kujutan ette, et üks raskemaid lahkuminekuid on spordikeskusest. See on koht, mida ma armastan ja mis mind masendusse laskuda ei lase. Imelik on mõelda, et ühel päeval pean selle koha ja kõik need mälestused selja taha jätma ning lihtsalt lahkuma. Võibolla ma ei tule enam kunagi siia tagasi. Done, finito! Järjekordne filmiklipp mu elus.

Teisest küljest, kui ma kojutuleku peale mõtlen, tunnen kõhus sellist mõnusat ärevust, mõeldes kodu ja jõulude ja sõprade ja suusatamise ja Tartu ja aastavahetuse ja Raatuse peale.

Mul on tegelikult õnneks läinud, sest suurt koduigatsust pole ma veel kordagi tundnud. Kartsin, et äkki on asi hullem, pole ju kunagi nii kaua ja nii kaugel viibinud. Ilma koduigatsuseta on kergem ja olen siinsesse ellu ka ilusti kohanenud. Mulle meeldivad mu loengud ja siinne elurütm. Kuid samas pean tunnistama, et iga päevaga mõtlen üha rohkem kojutuleku peale ning üheks põhjuseks on see, et.. ma igatsen Euroopat!

Vaikselt hakkab see USA värk üle viskama.. ka teistel vahetusõpilastel. Mida rohkem me siin viibime, seda rohkem mõistame kui tobe ja naeruväärne kõik on. Ka ameeriklased ise räägivad oma riigist kui ühest lonkavast süsteemist. Tahaks kultuuri! Intelligentsust! Erilisi inimesi! Mitte selliseid, kes kõik täpselt samamoodi riides käivad, võlts naeratus näol. Siin olles olen ma mõistnud, et eestlaste morn olek pole sugugi paha. Kui sul on ikka halb tuju, pole vaja ringi käia võltsi rõõmsameelsusega. Ameeriklased petavad sellega nii ennast kui ka teisi ja lõpptulemuseks on mis? Üha kasvav depressioon, millega kaasneb motivatsiooni puudus ja.. ülekaalulisus. (Selle mõttekäiguga nõustusid ka mu tuttavad ameeriklased.)

Selliste emotsioonidega täna lõpetan, päris päevi ma veel ei loe, aga samas olen põnevil Euroopasse naasmisest. Niikaua üritan veel siinsest ajast kõik võtta, sest tegelikult ma tean, et üks hetk hakkan ma seda kõike igatsema ning nostalgiaga meenutama..

2010-11-08T03:51:00.004+02:00

Laupäev algas lörtsisajuga, edasi järgnes lazy saturday (Hellcats, playstation, mõttetu usa möla ajamine, Gossip Girl) ning varane magamaminek. Täna öösel toimus kellakeeramine ja umbes kahe ajal pidin alla valvelaua juurde kobima, kuna mu "külaline" tahtis tuppa saada. Nimelt tüdrukud saavad ainult tüdrukuid ööseks sisse kirjutada ja vastupidi. Nii me siis siin kordamööda võtame ühe mu naabrikuti tüdrukut enda "külaliseks".

Pühapäeva hommikul magasin mõnuga, hiline hommikusöök (tegelikult brunch) ja vähemalt 3 tundi skype'is jutustamine (famiilia + meie kallis ekskorterikaaslane + mu järgmine host family). Peale lõunat suundusin raamatukokku, võtsin Eliza kohvikust ühe kuuma šokolaadi ja hakkasin järjekordset New York Times bestsellerit lugema. Lihtsameelsed raamatud, aga ühele inglise keelt teise keelena rääkivale inimesele perfect meelelahutus. Täna polnud lumest märkigi, päike paistis ja oli dressipluusi ilm. Poole viie paiku sain Boreman diner'is aasia vahetusõpilastega kokku ja sõime õhtusööki. Seejärel arutlesime ühe jaapani tüdrukuga ameeriklasest peika omamise plusside ja miinuste üle.

Peale kella kuute sõitis takso (ehk Kendra) maja ette ja läksin temaga esimest korda kirikusse kaasa. Tegelikult on see grupp inimesi, kes kutsuvad ennast kristlasteks ja saavad igal pühapäeval ühes algkoolis kokku, et koos palvetada ja laulda. Kirikut kui hoonet neil pole. Jutluse osa pidas üks väga entusiastlik mees, rääkides Joosepi elust orjana, ise samal ajal kogu hingest kaasa elades ja ringi kõndides. Sel pühapäeval oli ka nö armulaua osa, kus kõik kirikuõpetajalt tüki leiba ja viinamarja mahla said, seejärel istusime tagasi oma kohale, palvetasime ja alles siis võisime süüa-juua.

Mis mulle kohutavalt palju selle kirikukülastuse juures meeldis, oli laulmise osa. Ameeriklased ju rõõmustavad kirikus, laulud on kõik tänapäevased, lõbusad ja ilusad. Kendra oli seekord eeslaulja, no küll on alles ilus hääl sellel tüdrukul. Ma tean, et ta on osa oma laule ka lindistanud. Üritan need mõni päev enda valdusesse saada ja äkki saan ka teiega jagada. Kokkuvõttes on see ameerikalik kirik VÄGA teistsugune. No näiteks, asi algas sellega, et kõik pidid kõiki kallistama. Nende usk põhineb rõõmul, õnnel, tänul ja armastusel.

Nende emotsioonidega praegu ka lõpetan ning hakkan homseks prantsuse keele loenguks valmistuma. Ah õigus jah, meil polnud kodutööd. Eks ma siis loen oma raamatut edasi ja kuulan Brooke Fraser'it (soovitan!!!!) :)

2010-11-07T03:47:00.005+02:00

2. november oli Ameerikas vaba päev valimiste tõttu. Otsustasime taas loodusesse minna, seekord Coopers Rock - üks siinse kandi suurimaid vaatamisväärsusi. Esimesel korral käisin vaid vaateplatvormil, aga seekord käisime ka nende hiigelsuurte kivide vahel turnimas. Tunnistan ausalt, et mul tekkis küll hirm, eriti kui suurte kivikamakate alt läbi pidime roomama või järsaku äärel kõndima. Siin siis veel pilte West Virginia metsikust ja imelisest loodusest (WV moto on "wild and wonderful").

2010-11-05T01:00:00.008+02:00

Pühapäeval tormas Anna mu tuppa ja teatas, et täna läheme metsa matkama. Super, mul nagunii midagi muud erilist teha polnud. Seljakott selga ja Kendra autole hääled sisse!

Minu ettekujutus matkamisest oli mööda teerada kõmpimine. Valesti arvasin. Lihtsa jalutuskäigu asemel ronisime, roomasime, ületasime jõge ja lasime liugu. Siinsed metsad on midagi hoopis teistsugust. West Virginia on ju "mägede osariik" ja nii kulgeski pool meie matkast ülesmäge ja seejärel hakkasime tagasi alla laskuma. Ilm oli matkamiseks perfektne, päike paistis ja polnud liiga kuum. Tegelikult seal sügavas metsas nägime päikest vaid kaugel oru kohal, sest suured puud varjasid ära. Pinnas on kivine ning hetkel ka värvilisi ja libedaid puulehti täis - päris ekstreemne, nii mõnelgi korral vääratas jalg valesti. Umbes veerand teekonnast kõndisime suure jõe äärt pidi, kust leidsime surnud skunksi. Õnneks ta ei haisenud (New Yorki osariigis sain seda kuulsat skunksi haisu tunda, ikka jube rõve on!). Hiljem metsa suundudes ületasime ühe väiksema harujõe, mööda kive hüpates. Ikka korralikult sai seal turnida.

Nende 2-3 tunni jooksul me ühtegi karu ei kohanud, kuigi neid pidi siinkandis palju olema. Lõpetuseks istusime järve kaldal ja imetlesime mägede vahele kulgevat jõge. No küll on ikka ilus... kardan juba, et saan koju tagasi tulles "loodusšoki", nähes seda lamedat Eestimaa pinda. Mäed on mõnusad.. mäed annavad energiat.. mäed on müstilised..

Sain nii suure annuse värsket õhku ja ilusaid elamusi, et peale õhtusööki vajusin lihtsalt rammestusest magama. Siin aga mõned pildid, et ka teie sellest imelisest loodusest osa saaksite!

Neli vaprat matkalist - Aly, mina, Anna ja Kendra.

NB! Pange vaim valmis, sest paar päeva peale seda seiklust käisin veel hullemas kohas mööda hiigelsuuri kive turnimas ja ronimas.. varsti-varsti tuleb loodusseikluste osa nr 2 :)

2010-11-01T00:44:00.006+02:00

Halloweeeeeeen!!!!

Iseloomustaksin seda tähtpäeva kui üleriigilist kostüümipidu. Dekoreerimine algas muidugi juba nädal aega varem ning iga päevaga aina hullemaks läks. Kõik õpetajad jagasid kommi ja prantsuse keeles sõime isegi kooki, jõime Sprite'i ning vaatasime filmi. Nüüd ma mõistan, miks spordikeskuse seintele on kleebitud nõuanded, kuidas Halloweeni ajal ülesöömist vältida. Meie ühika söökla oli neljapäevaks nii ära kaunistatud, et ei tunne seda muidu 50ndate stiilis söögikohta äragi. Valgus oli minimaalseks keeratud ning kõlaritest tuli õudusfilmi muusikat. Meie üllatuseks pakuti igapäevase toidu kõrval ka sushit, mis oli täitsa hea.

Puhta hulluks läks asi loomulikult reede õhtul, kui oli aeg kostüümide ja peo jaoks. Tänaval kõndis igasugu tegelasi ringi, kõik lällasid ja läbustasid. Suurem osa inimestest kandsid neid igavaid poest ostetud kostüüme - teenijannad, vangid, luukered, õlleneiud, meremehed, jalgpallurid, hipid, mereröövlid jne. Kokkuvõttes nägid ikka kõik samasugused välja, sest nende kostüümide stiil on väga sarnane ning ühte ja sama kostüümi võis vähemalt viie inimese seljas näha. Seega need üksikud, kes tõesti inspiratsiooni kasutasid ja oma riietuse kallal vaeva nägid, olid loomulikult tähelepanu keskpunktis.

Mina midagi erilist endaga ei teinud, olin lihtsalt see kes ma tavaliselt pole - kandsin Heloisa riideid, kasutasin tema stiili. Üks sõber ristis mu nimeks Kickass Woman ja kandsin seda kogu õhtu. Anna, mu prantslasest sõbranna, oli tegelane "5th element" filmist. Ma seda näinud pole, aga kostüüm nägi väga vinge välja. Heloisa oli Catwoman, aga ta unustas oma kõrvad ja maski sõbra juurde. Eks piltidelt näete rohkem, kuidas keegi välja nägi.

Pidu toimus iHouse'is ehk siis vahetusõpilaste ühikas. Süüa oli palju ning proovisin traditsioonilist õunasiidrit ja kõrvitsapirukat - ehtne ameerikalik Halloween! Tegime loomulikult palju pilte ja valiti ka parimaid kostüüme ning lollitasime niisama.. Kostüümipeod on ikka mu lemmikud :) Hiljem suundusime ühele majapeole, kus vaatasime jalkamängu (WVU kaotas kahjuks..) ja osa rahvast suundusid ööklubidesse laiali. Ma ei tea, kas ma olen muutunud või lihtsalt laisk, aga siin USAs ei viitsi ma üldse enam kluppi minna. Võibolla mõjutab mu otsust ka see, et siin peab sissepääsuks maksma ja siidrit ei jagata poole hinnaga. Ning Illuka retrot koos ägedate raatuslastega ei ületa loomulikult miski..:)

Tegelikult oli õige ja see kõige tähtsam pidustus laupäeval, aga me ei viitsinud siis enam välja minna. Tänavatelt kostus aga poole ööni kisa. Mõned mu sõbrad ütlesid, et Halloween on Ameerikas isegi tähtsam ja suurem pidustus kui jõulude tähistamine. Nõustun täielikult!