Täna tuli isu midagi siia jäädvustada. Tavaelust ehk mitte-reisimisest ma pläkutada ei viitsi, vist ei teakski, kust alustada. Ise ka ei tea ju, kus ma täpselt olen. Aga tagantjärele on mul vaja üks pisike reisike kirja panna. Rohkem küll enda jaoks.

Oli üks tore detsembrikuu hommik, kui Pätu helistas, kas tasuta Rootsi tahan minna. Rootsi? Sinna peab ju vist laevaga sõitma? Aga ma ju kardan laevu... Tasuta? Reisile? Ah täna on nii ilus hommik, loomulikult ma otsustan tulla! Pealegi peaksid selleks ajaks täpselt eksamid läbi olema.

Reaalsuses veetsin aga terve reisi eksamišokis. Jah, kõik oli läbi, kuid pinge püsis ja kohe mitte ei tahtnud sinna õppeinfosüsteemi sisse logida. Parem olla teadmatuses kui et reisil oma tuju rikkuda. Noh, tegelt oli lõpp-hea-kõik-hea. Aga see selleks.

Oi kui rasked need jalad olid, kohe mitte ei tahtnud laevale astuda. Oleks keegi öelnud, et jääme Riiga, poleks ma isegi mõelnud ja kohe otsa ringi pööranud. Hoidsin aga oma suu kinni ning valugrimasside saatel läksin. Laeva sisse jõudes hakkas kergem. Sain (ebateadlikku) psühhoteraapiat Marise sõbralt, kes samal laeval töötab. Riiast sõitsin välja kapteni kõrval (ja seda mitte suure hirmu tõttu, vaid lihtsalt... vahel tulevad tutvused kasuks). Minu paanikatase langes kolinal. Saaremaa mees roolis, hõissa merele minek!

Natuke veel uhkeldan privileegidega. Peakoka nõusolekul saabus meie kajutisse puuviljavaagen. Ära hellitatakse siin laeval!

Hommik Rootsi rannikul. Meri oli peegelsile ning kõik ümberringi udune. Täiesti sürr hetk - liugled merel, ise aru ei saa, kus lõppeb meri ja kus algab taevas. Külm oli, võimatu pilti teha, näpp jäätus ära.

Skääre udu tõttu väga ei näinudki, aga need üksikud, millest väga lähedalt mööda sõitsime, olid ka vahvad. Ikkagi mu esimene kogemus Rootsi sõita.

Esimese asjana läksime vahtkonna vahetust vaatama. Naljakaid saapaid kannavad need vahtkonna mehed (ja naised). Peale vahetust said meist jääpurikad, Stockholmi ilm pole eestlastele naljaasi.

Shopata ei tahtnud, ilm oli megakülm. Aga õnne meil oli - leidsime Marisega ühe imearmsa coffe shop'i. Ma käiks seal iga päev.

Uue linna avastamisrõõm?!

Turg meenutas mulle Itaalia-elu ning lõunamaist lärmakust. Sellist reklaamitööd tehti seal, kuid aru me ei saanud, mis keeles neid asju aeti. Mehed ise olid tumedad muidu, kindlasti mitte rootslased.

Reisides juhtub ikka nii, et õpid oma kaaslasi paremini tundma. Avastad seda, mida varem ei teadnud. Meie avastasime Maiku ägeda huumorisoone ja asjad, mis talle närvidele käivad. No võta näpust, elad tüdrukuga aasta aega koos, aga ikka ei tunne teda täielikult senikaua, kui koos reisile saab mindud!

Riia linn muidugi rockib sajaga oma sadamakorraldusega. Meid lasti lihtsalt kuskil jõe ääres maha. Hanereas ületati ka maantee. Iga roju oma koju!

Selgus NPNK reisikirjade võistluse võitja

:)

Minu Haiti - ellujäämisest ja elus olemisest

Hea raamat jääb meelde mõlkuma, isegi minu pisikeses haugi mälus. Raamatut "Minu Haiti", mille autoriks on Tarmo Jõeveer, lugesin suve lõpus ja viimaseks ta sel aastal jäigi. Vaevalt, et enne aastavahetust miskit taolist mu kätte enam jõuab, arvestades oma eksamiplaani ja laual kõrguvaid loengumaterjale. Aga eks hiljem teen selle tasa, sest nagu Maarja ütles: reisimist kompenseerib ka raamatute lugemine ja couchsurferite host'imine. Nõustun temaga mingil määral - elamused ja silmaringi laiendamine on garanteeritud, aga ise asju vahetult kogeda saab küll ainult reisides ja see teebki sellest SELLE...

Mõtted läksid uitama, tagasi Haitile. Õigemini küll Eestisse, sest minu arvates on see justkui raamatu üks osadest. Olles ära lugenud vaid mõned lehed, teadsin, et raamat tuleb hea. Autoril lihtsalt jutt jooksis ja sellist kerget, kuid ausat teksti on lihtne lugeda. Lapsepõlv väikeses maakohas, põnevad juhtumised ja kokkupõrked elu kurvema poolega - see kõik andis minu jaoks hea sissejuhatuse sellele, mis tulema hakkas. Aitas mõista ning kaasa elada.

Teiseks osaks grupeeriksin ma Haiti elu. Ütlen ausalt, et ega ma enne sellest kohast väga ei teadnudki (ehk siis üldse ei teadnud). Põhjus, miks ma lugemist nautisin, oli kindlasti see, et ma sain ette kujutada meist nii kaugel olevat ja tundmatut paika läbi täiesti tavalise eestlase silmade. Just seetõttu pean ma seda lapsepõlve osa tähtsaks. Et inimesest aru saada, tema vaateid mõista, peab teadma minevikku. Niisama puhtalt lehelt on raske midagi otsustada.

Ja siis tuli raamatu "tipphetk". Teatud määral ka põhjus, miks see raamat üldse olemas on sellisel kujul. Pean tunnistama, et mul oli päris kõle neid lehti lugeda, kuna olen klaustrofoobik. See aga põnevust ei takistanud ning lohutuseks oli teadmine, et lõpuks ta ju pääses. Elus olla ja ellu jääda...

Raamatu viimasteks lehekülgedeks oli neid emotsioone ikka kuhjaga kogunenud - rõõm autori õnneliku pääsemise üle, kuid kurbus hukkunud sõprade, kohalike, töökaaslaste, elukohata jäänud inimeste pärast. Kokkuvõttes üllatusin ma tõesti autori kirjutamisoskustes, kuna suutsin toimuvasse kergelt sisse elada, uusi teadmisi ja loomulikult ühe super elamuse saada. Mida veel ühelt reisiraamatult tahta?

Üleval väike meeldetuletus mulle ja sulle. Mina kippusin siin vahepeal raamatukogu riiulite vahele ära kaduma, aga tänu mu superägedatele sõpradele seda veel niipea ei juhtu. Vihmas ja sombus pole muidugi väga lihtne enda ümber vaadata ja SEDA näha, eriti kui igapäevane trajektoor kulgeb ühikas-raamatukogu-tiigi. Sellises olukorras tulevadki appi amiciiiii (ehk sõbrad)! Nagu superman'id, lendavad mu juurde - kohvitame, kokkame, naerame, räägime, kallistame, jalutame, õpime (kaks aju on ikkagi kaks aju ja topeltmotivatsioon, rääkimata siis veel kolmest, ja neljast..).

Hetk, kui pikk päev ajutööd on läbi saanud ja kojuminekule sättimine, astuvad nad kõik järgemööda trepist alla, algab jutuvadin ning keegi karjub "minu päike!".

Hetk, kui pühapäevane ärkamine ei tundugi nii lõbus, kuna homme on eksam. Sõnum järjekordsest raamatukogu päevast, miks mitte? Koos minek, tulek ja jälle kohvipaus. Rääkimata mitmest produktiivsest tunnist, mis kodus oleksid möödunud mitte midagi tehes koos kohutava süütundega.

Hetk, kus ei oska nende viimaste õhtutundidega enam midagi peale hakata, pea enam ei võta, sarju ei viitsi vaadata (ajurakkude säilitamise eesmärgil). Pizza päästab maailma! Tükike la dolce vita't kulub alati marjaks ära.

Need on hetked, mille kohta ketrab minu peas samasugune video nagu see seal üleval. Jah, stress on kohutav, lõpusirge tundub nii hirmutav ning pinge on laes. Tuleb edasi rühkida. Lähen nüüd oma energiavarusid täiendama Hollandist saabunud jõuluküpsistega. Homme algab kõik otsast peale, kolme päevaga terve semestrijagu materjali vaja selgeks teha ja prantsusekeelne raamat läbi lugeda.

Pean vist uuesti seda videot vaatama, liiga hirmus hakkas...

Ungarlased olid keeltekoolis NII TUBLID!

Nimelt nüüd võtsin oma saja muu kohustuse (kool, kool, kool ja kool) kõrval veel vastu pakkumise, mis seob mu tegutsemisvajadust, loomingulisust ja asjaajamist erinevate riikide ning keeltega. Sounds perfect. Esimene katsejänes on ära katsetatud ning vaid paari viperusega (millest tuleb õppida!!) möödus meil siis keeltekoolis Ungari rahvusõhtu. Jõime veini, sõime pasteeti, kuulasime Anna bakatöö kokkuvõtet Budapesti pubidest, arutasime ungari ja eesti keele üle, kuulasime muusikat ning ÜRITASIME ungarikeelseid sõnu hääldada. Kerékpár javítás! On ikka turvaline tunne küll rahvusõhtut korraldada, kui su kõrval seisavad Anna ja Roland. Aitäh! Kösz!

Publik oli veel eriti vahva - seal võis kohata nii üliõpilasi kui ka õppejõude, Tartust ja Tallinnast. Lisaks siis veel ka muud huvilised. Kõik olid aktiivsed kaasa rääkima ning oli näha, et ühine jutusoon leiti üles. Eks see hää ungari vein aitas kaasa, viis meid sinna lainele, kus mõni võibolla käinud on ja teine alles unistab. Ungarisse. Mida tead sina Ungarist?

Kuid päev enne seda mõnusat õhtut sain kaela ühe suure pangetäie negatiivseid emotsioone. Tähtsa õhtu toimumise päevaks oli minust alles jäänud vaid üks tuim magamata olevus, kes õhtuks end siiski kokku võttis ja nendest sadadest kohustustest välja lülitas. Pole vist vaja mainidagi, kui palju positiivsust see rahvusõhtu tõi. Vähemalt midagi, mille tegemist ma naudin ja millega saab ka teistele rõõmu pakkuda. Tol õhtul jõudsin koju, vajusin voodisse ja nägin väga veidrat unenägu oma õppejõust (seda küll varem pole juhtunud, järelikult mu mõistus oli selleks ajaks piisavalt kannatada saanud).

* * *

Ma tahaks teile nüüd pakkuda loo sellest, kuidas üks aussi Koogil käis. Sõi isukalt seeni, kapsast ja kala ning muudkui kommenteeris, et teil on need siin nii teistsugused. Oma kodumaal ei võta ta ei seeni ega kala tavaliselt suu sissegi. Mis on sinu lemmik Koogi? http://aussieineesti.blogspot.com/

* * *

Hei aga kuhu november kadus? Täna hommikul joogatunnis leidsin vastuse: minu kontidesse, mis on kuu aega lõputuid tunde arvuti taga veetnud ning referaate vorpinud. Nagu masin. Nüüd on kondid kanged (tegelikult siiski lihased vist) ja vaim täitsa ära vaevatud. Murest ja tööst ikka. Aga mu postitus ei lõppe negatiivses toonis, ei ei. Ausalt välja öeldes, ma pingelisel ajal ei kirjuta kunagi blogi, sellest siin ka vahel vaikus. Pean olema enda jaoks lahenduse leidnud, enne kui midagi kirja suudan panna. Minus ei ole üldse seda tüüpi loomingulisust, kes kasutaks kõik elu mustemad hetked ära ja nende tunnete najal tööd teeks. Oi ei, minu energia tuleb põnevatest elamustest ja headest inimestest. Andestust, siia blogisse need kõik ei jõua, mõni peab mulle endale ka jääma.

Tänane hea emotsioon, mis mind kirjutama pani, on suur pingelangus. Üks etapp tehtud, selle lõpp osutus lausa naeruväärseks oma magamata tundide ja loetud kirjanduse näol, kuid oli seda väärt. See tunne, et MA SAIN HAKKAMA, MA OLEN SELLEKS VÕIMELINE, MA SUUDAN SEDA TEHA KUI MA TAHAN.

Tulen loen neid lauseid siis, kui peaks jälle see salakaval motivatsioon kuhugi ära kaduma hakkama.

Ja lõpetuseks tänane laulutund! Ei saa me üle ega ümber Itaaliamaa... Kõigepealt 24 000 musi ning seejärel midagi tänapäevasemat.

PS, kõik lahedad sõbrad, vaadake siia: http://www.facebook.com/events/292859024068167/

PS2, ma ei saa mainimata jätta, et nädal aega tasuta Werneri imehäid toite nautida on üks nämmmmma kogemus. Õppetund: näoraamatus võib vahel näkata kah :)

Täna raiskasin muidugi palju aega oleskledes (mille võibolla isegi ära olen teeninud, kui vaid poleks kõiki neid tähtaegu ning kohusetunnet seal kuskil kuklas koputamas!), aga blogi kirjutamiseni ikka ei jõudnud. Mitu päeva on juba mõtted peas keerelnud, mitte ükski aga siia postitusse jõudnud. Ja ma ei garanteeri, et need kõik ka täna kirja saavad, kuna kell on juba 03.12. Ja mida ma kogu selle öise aja teinud olen? Mitte midagi!

Tegelikult ma ju päris nii öelda ei saa. Üks korralik skype kõne Brasiilia suunas sai maha peetud, mille üle olen kohutavalt õnnelik, sest kaugel asetsevad sõbrad jäävad paratamatult ajaga kaugeks. Enne seda kõnet kirjutasin pika kirja ka Prantsusmaale, tegelikult oleks seda juba kaua aega tagasi pidanud tegema. Vähemalt nende asjadega sain joone peale.

Sest ega selle ajaga siin Tartus laiutada pole. Tänase laisa päeva ajan ka selle kaela, et mandlid on sellised kahtlased mul (külm ilm tuli!!?) ja see mõjutab ka mõtlemisvõimet. Muidu lootsin täna suurema osa tööst ära teha, aga eks see jääb siis homse varna.

Sõpsid on ka külas, sealt Kosemaalt. Mul oli juba meelest läinud, kuidas vanade ja mõnusatega aega veeta. Vastus seisneb Creppi ning Werneri külastamises, ja loomulikult Raatusel kokkamises. Toit ühendab inimesi. Hetkel ootan neid koju, läksid õue mängima.

Eile käisime Gruusia rahvusõhtul, vapustava üllatuse valmistasid need mu uued gamarjoba sõbrad. Sel aastal on sellised lauljad-tantsijad siin Tartus, et hoia alt!

Tegemistest-mõtetest räägin varsti, seniks prantsuse hipi-romantikat!